Pärnus elav ameeriklanna Toni Rubin-Conway läbis läinud aasta lõpus Itaalias gelato valmistamise kursused ja loodab mai alguses avada ranna rajoonis kogu pere gelato-kohviku Mama Toni’s Gelato.
Ameeriklanna valmistub avama gelato-kohvikut
1. aprill 2012, 08:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toni madal ja rahulik hääletämber ning soe naerulagin kõneleb tasakaalukast natuurist ning kindlameelsest ja päikeselisest loomusest. Eestisse tõi naise perekond: vaja oli hoolitseda abikaasa eakate sugulaste eest. Eestlasest abikaasa ja kolm Eesti kodanikust kooliealist poega on põhjus, miks Toni just selle maa ja rahva keskel end leidis.
Pärnuga on Toni seotud olnud viimased viis aastat. “Poiste pärast tulin Eestisse, neile meeldib siin ja mulle ka,” lausub New Yorgis kasvanud naine, kes eesti keelt küll ei räägi, aga aru saab. “Siin ma nüüd olen ja mida ma nüüd küll tegema hakkan?” mõelnud ta kohanedes.
Piimaga ja piimata
Tonile meeldib valmistada magusaid küpsetisi. “Armastan magusat. Mõtlesin, et see võiks olla tore äriidee. Eestlased armastavad ju väga jäätist. Mina eelistan naturaalseid tooteid ja mul ei ole siin õnnestunud leida poelettidelt naturaalset jäätist,” tõdeb ta. Siis tekkiski mõte õppida tegema gelato’t – Itaalia naturaalset jäätist. “Kasvasin New Yorgis üles itaallaste naabruses ja olen proovinud kõige erinevamaid sorte gelato’t, lapsena nimetasime seda Itaalia jäätiseks. See on nagu sorbett,” seletab Toni elavalt žestikuleerides.
Eestlane, kes Itaalias pole käinud, ei saa päris täpselt aru, millega tegu.
Toni seletab: gelato’t valmistatakse käsitsi. Et see oleks värske, tuleb seda teha iga päev. Seda võib teha piimaga ja ilma ning gelato maitse ning aroom on tugevamad kui jäätisel. Vabrikus toodetud jäätise ja gelato vahel on suur vahe.
Gelato valmistatakse piimast, veest ja suhkrust ning kombineeritakse spetsiaalsete maitseainete ja värskete puuviljadega. See on oma olemuselt kreemjas jäätis, milles puuduvad jääkristallid. Erinevalt tavalisest jäätisest ei ole gelato koostisained homogeniseerunud ja seetõttu sulab see kiiremini kui tavaline jäätis.
Gelato’l on jäätise ees mitu eelist. Isegi piimaga valmistatud gelato’s leidub vähem rasva kui valmisjäätises. “Gelato ei ole nii külm kui jäätis ja on teistsuguse konsistentsiga, minu arvates parema maitsega kui jäätis,” jutustab Toni lahkelt. Osa gelato’sid sobib koguni diabeetikutele, sest ei sisalda suhkrut.
Gelato säilib kolm kuni viis päeva ja on suur vahe süüa poejäätise asemel midagi vahetult valmistatut. See maius on tervislik ega sisalda keemilisi ühendeid. “Ma arvan, et inimene ei peaks sööma seda, mille nime ta ei suuda hääldada. Muidugi käime vahel McDonald’sis, aga valmistoidu ostmist väldin,” lisab Toni.
Ranna lähedal
Gelato valmistamist õppis Toni Itaalias Carpigiani gelato-ülikoolis Bolognas.
Läbis seal kolm kursust ühe kuuga ja tutvus Hollandi noormehe Bas van Haareniga, kes oli nõus aitama Tonit kohviku käivitamisel Pärnus. Bas on õppinud Hollandis turundust, ent soovib nüüd maailmas reisida ja end proovile panna.
Bas ja Toni lisavad, et Itaalias on gelato tavaline toode. Igas Itaalia linnas on neli–viis suurt gelato-poodi, see on rahva lemmikmaius. Itaalia jäätis on populaarne nii New Yorgis kui Hollandis. Suvel eriti.
Talvel, kui jäätisel nii suurt menu pole, tahab Toni pakkuda kohvikus semifreddo’t, mis on küll külmutatud magustoit, kuid suus soojem kui jäätis. Midagi kreemi ja jäätise vahepealset. Nagu kook.
Tonile on magustoidukohvik esimene gelato’ga seotud ettevõtmine, Ameerikas on ta äriprojekte varemgi algatanud. Toni armastab küpsetada, on nooruses palju armsates kohvikutes ja gurmeerestoranides töötanud.
Kohvik tuleb Estonia sanatooriumi valgesse majja, sinna, kus varem asus pitsakohvik.
“Tahame luua sõbraliku koha lastele ja peredele. Et seal saaks pidada sünnipäevi. See asub ranna lähedal, sel on avar terrass,” kinnitab Toni.
Äri nime Mama Toni’s Gelato mõtlesid välja mõistagi Toni pojad, sest kes muu kui ema Toni seda ju pidama hakkab.
Ameerikas käiks äri avamine üks-kaks-kolm. Pärnus on pisut raskem. Tonil on vaja kõik kirjalikud lepingud endale detailideni selgeks teha, läbirääkimistel on ette tulnud kultuurierinevusi. “Õnneks on mul palju Pärnus nõuandjaid, sõpru ja peretuttavaid,” märgib ta.
Sageli küsivad inimesed Tonilt, miks ta elab Eestis. Miks tahab üks ameeriklanna elada nimelt Pärnus, mitte New Yorgis. Eestlastel on Ameerika avastamise vaimustus, siinne elu tundub igapäevane. “Ameerika on igav,” lausub Toni.
Eesti on elamise kohana parem kui Lääne-Euroopa või Ühendriigid. Ameerikas tehakse väga palju tööd. Seal keerleb kogu elu töö ja äri ümber – see on põhiväärtus. “Eestlased ei ole nii tööle keskendunud, nemad peavad jaanipäeva ja elavad täisväärtuslikumalt ja tasakaalustatumalt. Pärnu on väga sõbralik koht ja siin on hea lapsi kasvatada,” usub Ülejõel elav naine.