Rait Maruste ⟩ Õiguskantsler on tihtilugu väljunud oma ameti algsest ideest ja rollist

Õiguskantsler Ülle Madise. Foto: Mihkel Maripuu

Ajakirjanik Mikk Salu intervjuust õiguskantsler Ülle Madisega (PM 4.01 ja PP 5.01) sai lugeja teada, mis on meie süsteemis kohane ja mis mitte, sai määratletud, mis sorti demokraatia meil on, ja selgus palju muudki Eesti ühiskonnaelu puudutavat. Ametiisikud, eriti kui nad on ametis väga pikka aega, loovad oma isiku ja tegevusega institutsiooni kuvandi, mis kestab aastaid ega mõjuta ainult nende enda toimevälja, vaid muidki avalik-õiguslikke protsesse ühiskonnas, sealhulgas (erakonna)demokraatia toimimist riigis.

Tendentsi, et õiguskantsler avaldab üsna sagedasti tugevates toonides arvamust riigiõiguslikel teemadel ja päevapoliitika kohta, võtab arvustada erakondi ja nende toimimisviise, on võinud täheldada pikemat aega. See on pannud mind ja paljusid teisi riigiõiguse asjatundjaid küsima, kas see kõik kõlab ikka kokku õiguskantsleri riigiõigusliku mandaadi, staatuse ja pädevusega?

Ajakirjanik võib ametiisikult küsida kõike, mida ta soovib. Ja väljendada oma küsimuse tooni ja sõnastusega sedagi, mida ta ise arvab. Anda indikatsiooni sellelegi, mille kohta ta vastust soovib. Mõistetav. Kuid kas kõrge apoliitiline riigiametnik võib sellega kaasa minna, on omaette küsimus.