Kolumn ⟩ Eikeegi räägib sõjast

Koledused Ukrainas on kestnud liiga kaua. Foto on tehtud 2022. aasta mais Chernihivis. Foto: Dmitri Kotjuh

Viimased 695 päeva on ukrainlastele olnud kui maapealne põrgu. Tapmine, röövimine, nälg, lein – sellel ei paista lõppu. Siinmail kuuleb aga üha tihedamini sõna “sõjaväsimus”. Mis asi see on?

Minagi hakkasin üksvahe mõtlema, et mul vist on sõjaväsimus. Ma ei jälgi enam nii agaralt sõjauudiseid, ei tea, kus on parasjagu rindejoon, kui palju on hukkunuid. Ma ei kiru ega mõtle sõjale enam nii palju. Kuid sõna “sõjaväsimus” on siiski hakanud mulle kostma kohatuna.

Kui keegi sellest sõjast ehk väsinud on, siis pea kaks aastat rindejoonel seisnud sõdur, paneelmaja rusude alla mattunud laste ema või lääne poliitikutele ennast muudkui tõestamas käiv president Volodõmõr Zelenskõi. Kui kuulen, et Euroopa ja USA poliitikud on sõjast väsinud, kõlab see totralt.