Eneli Kindsiko ⟩ Maakoolide tulevik sõltub avalike teenuste tervikvaatest

Eneli Kindsiko Foto: Erik Peinar

Maakoolide puhul kiputakse sageli rõhutama nende väiksust ja seda eeskätt negatiivses võtmes (loe: sulgemisoht!), kuid just selles väiksuses peitub väga suur innovatsioonipotentsiaal uute haridusmudelite leidmiseks ja katsetamiseks. Koolivõrgu korrastamine ei tohiks tähendada väikeste maakoolide sulgemist, vaid nende tulevikukindlamaks muutmist.

Maakoolide tulevikku kujundavad rahvastiku ümberpaiknemine, õpetajaskonna vananemine, ent ka taristu amortiseerumine, eeskätt pooltühjad koolimajad. Seega on ilmne, et vanaviisi toimimine ei kanna juba ammu, ja selleks, et ka maapiirkondades säiliks kvaliteetne haridus, on tarvis mõelda maakoolidele sobivatele toimimismudelitele.

Pensionieas ehk 65aastasi ja vanemaid õpetajaid on Eesti üldhariduskoolides sel õppeaastal 1815, ligemale 11 protsenti. Üle Eesti on 17 tegevõpetajat koguni vanuses 80–84.

Kuhu paigutub siin Eesti võrreldes teiste Euroopa riikide ja oma naabritega? OECD andmetel oli aastal 2021 Eesti Euroopas 65aastaste ja vanemate õpetajate osa poolest esimene (10 protsenti). Meile järgneb seitsme protsendiga Läti ja nelja protsendiga Leedu. Samal ajal on Soomes 65aastasi õpetajaid üks protsent ning Norras, Taanis ja Rootsis kolm protsenti.

Pensionile suundumisest tulenev õpetajate asendusvajadus tabab kõige valusamalt kolmandat ja neljandat õppeastet ehk 7.–12. klassi, kus aineõpetajaid on rohkem vaja. Näiteks Pärnu maakonnas on 15 protsenti gümnaasiumiõpetajaid 65aastased või vanemad – see on Eesti keskmisest kõrgem, ent siiski veel mitte nii kriitiline seis kui Järva maakonnas (24 protsenti).