ESSEE ⟩ Pärnu sümboolne kapital – minevik ja väljavaade

Kirjandusteadlane Rein Veidemann. Foto: Mihkel Maripuu

Sissesõidul Pärnu teatab linna piiri tähistava vapi kõrval olev kiri, et linn, kuhu te kohe jõuate, on Eesti Vabariigi sünnilinn. Kiri ei peta.

Eesti Vabariigil ongi kõrvuti kaks sünnipäeva, sümboolne (23. veebruar) ja ametlik (24. veebruar). Oma riigi poole rühkinud Eesti oli sattunud kohalike bolševike terrori, Nõukogude Venemaa ja Saksa vägede pihtide vahele. Algne kava Tallinna Eesti haritlaste klubi tagasihoidlikes ruumes Estonia teatri ülakorrusel valminud iseseisvusmanifest ette lugeda ning sellega omariiklus kehtestada rahvakogunemisel 21. veebruaril Haapsalus, nurjus. Seejärel saadeti manifesti tekst kõigisse suurematesse linnadesse. 22. veebruaril oli Pärnu Eesti pataljon linnas täidesaatva võimu enda kätte võtnud ning loonud sellega ajaaknas iseseisvuse väljakuulutamiseks soodsa prao. Nõnda loetigi "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele" esimest korda avalikult ette 23. veebruari õhtul Pärnus Endla teatri rõdult. Ei saa jätta tsiteerimata ühe anonüümse pealtnägija mälestuskildu sellest ajaloolisest hetkest:

"Kulutulena levinud teade, et õhtul sünnib midagi erakordset, midagi peaaegu kujutlematut, tõi Endla ette murdu rahvast. Tuldi Ülejõelt ja kaugemaist aguleistki, tuli ka eesti pataljon, umbes 100 relvastatud meest. Kell 8 süttisid teatrimaja rõdul tõrvikud, nagu kord jüriööl. Mõni minut hiljem ilmus rõdule Maapäeva liikme H[ugo] Kuusneri jõurikas kuju. Püstipäi, kindlal sammul astus ta rõdu äärele, käes iseseisvusmanifest. Kogu oma olemuses kehastas manifesti kuulutaja rahva vankumata tahet nüüdsest peale elada oma, iseseisvat, vaba elu. Mehiselt, selgelt ja kõlavalt kostsid manifesti sõnad, mida rahvas kuulas hinge kinni pidades. Vaevalt olid aga kajanud manifesti pateetilised lõpusõnad, kui pataljoni aupaukude saatel rahvahulgas vallandus vaimustusetorm. Hõisati, pilluti kübaraid õhku, langeti üksteisele kaela. [– – –] Selle õhtu rõõmus elevus, karges taevas heledalt kiirgavad tähed, loitvad tõrvikud, manifesti asjalik-pateetilised sõnad ja neid hardumuses kuulav määratu rahvahulk ei kustu iialgi mu meelest."