Südamlik kiri ⟩ Libedaga kukkunud pensionär tänab abistajaid: Te olite kui inglid!

Copy
Pensionär kukkus ülekäigurajal õnnetult.
Pensionär kukkus ülekäigurajal õnnetult. Foto: Illustratsiooni lõi Siiri Erala tehisintellekti rakenduse Dalle abil.

7. jaanuar, karge päikseline talvepäev, 18 külmakraadi. Rahvakalendri järgi on nuudipäev. Ilmateade lubas, et ilm hakkab soojenema. Viisin kuuse õue lumehange, seal ka teda ilus vaadata. Kütsin ülemise korruse ahjud ja tõin juba puud tuppa – selline see pensionäri elukorraldus juba on. Ma otsustasin ühe talvise jalutuskäigu ette võtta, et nautida seda päikeselist karget ilma.

Pakkisin ennast soojalt sisse ja astusin tänavale. Pidasin plaani, kuhu poole sammud sean. Mõtlesin seada teekonna nii, et saaksin võimalikult palju päikesele vastu sammuda. Liikusin mööda Sarve tänavat Rõugu poole. Lumi krudises saabaste all, hingeauru oli näha, aga külm ei olnud. Pöörasin Rõugu tänavale ja seisatasin, et endaga aru pidada. Arvasin, et kui ma mööda Rõugut jalutan Uus-Sauga tänavani ja sealt jõe poole keeran, saan küllalt päikest püüda. Plaanid peetud ja asusin teele. Päike soojendas üllatavalt hästi ja meeleolu oli ülihea. Ikkagi pidi mingi tilk tõrva selle ilusa tunde rikkuma …

Nimelt tekitab parema põlve artroos käimisel valu. Mul on veebruaris ortopeedile aeg kinni pandud. Paar kuud tagasi sain valuvaigistava süsti, aga selle mõju hakkab vist mööduma. Jõudsin Uus-Sauga ja Rõugu tänava ülekäigurajale, vaatasin vasakule ja paremale, kuna kedagi ei tulnud, alustasin tänavaületust. Jõudsin tänava keskele, kui mind otsekui jalust maha niideti.

Mu vasak jalg libises täies pikkuse ette, parem jalg jäi mu enda alla, labajalg käändus tagurpidi ja kukkusin kogu oma keharaskusega veel sinna otsa. Kukkumise lõppfaasis kuulsin tugevat raksatust. Röögatu valu läbis mu jalga. Istusin ülekäigurajal ega suutnud enda alla kägardunud jalga kuidagi kätte saada. Meeletu valu ja ma ei suutnud asendit muuta. Kuidagi suutsin end külili keerata, aga paremat jalga ei saanud sirutada, see oli kangestunult ikka kõver. Lamasin külili keset tänavat, valutav jalg liikumisvõimetult kõveras. Mõtlesin oma põlvega seotud probleemide jadale, mille algus ulatub noorukiikka. Muutusin härdameelseks, mul oli endast nii kahju. Läbi selle härduse kangastus korraks mingi halo sõdurist, kes on saanud lahingus haavata. Isegi tema näole langevaid lumehelbeid oli tunda. Tundus, et ma olen selle kukkumisega lülitunud teise dimensiooni. Hetkeks valgustas mu nägu päikesekiir ja see teine aegruum kadus.

Lamasin ikka veel ülekäigurajal ja valu saabus nagu rong, mille vagunirodul lõppu pole. Isegi rataste rütmi oli tunda – mind oli haaranud vappekülm. Ikka veel ei suutnud ma ennast püsti ajada, sest nii libe oli ja parem jalg tundus kui vati sees. Õnneks olin saanud mingil määral parema jala tunnetuse tagasi.

Nägin, et linna poolt sõitis minu poole üks auto ja jäi natuke eemal seisma. Sealt väljus naine, kes küsis, mis juhtus. Tundsin end kui väike poiss, kes on haiget saanud ja oma muret möödujale kurdab. Ikka veel härdameelselt seletasin, et kukkusin oma jala peale. Ta küsis, kas saan tõusta, aga ma ei suutnud ennast püsti ajada ning hakkasin ennast käte abil kõnnitee poole libistama, et sõidutee vabastada. "Kas on vaja kiirabi kutsuda?" küsis naine nüüd. "Ei soovi," vastasin.

Autost väljus veel üks naine ja nad soovisid mind püsti aidata. Ütlesin, et te ei jõua ju mind, suurt meest, üles tõsta, aga seda need kaks inglit ikkagi suutsid! Seal ma siis seisin: ühe jala peal, kaks inglit mind toetamas. Mind valdas ülim tänutunne selle abi eest. Alles lebasin maas ja kogesin ülimat abitust!

Nad küsisid, kas soovin, et mind koju viidaks, kui meie juures peatus valge sõiduauto ja kaassõitjapoolne aken lasti alla. Autos olnud naine küsis, mis juhtus. Saanud vastuse, pakkus kohe, et nemad viivad mind koju. Ütlesin, et elan siit paar tänavat linna poole ja soovin tõesti nende abi. Umbes 40aastane autojuht väljus, avas tagumise ukse ja teised kaks inglit aitasid mul autoni liibata.

Maja ette jõudes kiirustas autojuht mind autost välja aitama. Tänasin neid kõiki kogu südamest ja liipasin koduuksest sisse. Millised abivalmis inimesed, lausa inglid, kes mind aitasid! Minu suurimad tänud kahele inglile, kes sõitsid tumeda/musta Toyotaga (palun vabandust, kui mark või värv valesti meelde jäi) ja samasugused tänud toredale inglipaarile valgest autost!

Minu egos on peale seda palju muutusi toimunud. Ole kui kõva tegija tahes, aga sellisel hetkel oled kui abitu laps, kes vajab tuge. Tänutunne vallutab kogu keha ja imelikul moel olen saanud selle kukkumise kaudu nagu ühe tundemeele juurde. Nüüd, kui loen või kuulen, et keegi kukkus libedaga, siis oskan hinnata selle momendi valu ja tundeid.

Pühapäeval kohe EMOs ei käinud, kannatasin vapralt, aga esmaspäeval tuli see teekond ikkagi ette võtta. Kartsin, et kui on luumurd, siis võib ju valesti kokku kasvada. Kartsin ka kuue–seitsmetunnist ooteaega, aga sain kahe ja poole tunniga hakkama. Teenindus oli professionaalne, kõik olid abivalmis. Super!  Röntgenipilt tehtud, jäin vastust ootama. Ja ega kaua läinudki, kui sain teada, et pilt luumurdu ei näita ja ka käega katsumine seda ei tuvastanud. Põlv oli valus ja labajala liiges paistes, aga murdu ei olnud.

Ekstra tänu EMO töötajatele!

Lembit Oja, pärnakas
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles