/nginx/o/2024/02/13/15883529t1h123a.jpg)
„Oh sind, väikest kelmi!“ Õnnelikud on inimesed, kes on lapsena seda vanaemalt kuulnud. Sest vanaema on – või vähemalt varem oli ja üleüldse peaks olema! – inimeseks, heaks inimeseks kasvamise tähtis osa.
Kui täiskasvanud inimese kohta öeldakse, et ta on kelm, ei tähenda see veel tingimata kurjategijaks tembeldamist. Kui seda aga kuulutab kohtunik, siis on lood halvad: halvad kelmile, halvad ühiskonnale. Ja muidugi mõista halvad kelmuse ohvritele.