Arutlus ⟩ Kas eestlaste armusuhetes tuleks välja kuulutada eriolukord?

Statistika viitab, et paljudes paarisuhetes ei ole asjad korras. Foto: Shutterstock

Mõelge oma suhetele ja olukordadele, mis teevad teile haiget või hirmutavad – kas midagi meenub, kerkib silme ette? Üle 10 000 Eesti inimese on oma elule ja suhetele selles võtmes tagasi vaadanud. Seda statistikaameti viimase aja ühe erakordsema töö – suhteuuringu – pärast. Just selle uuringu tulemused ja tõik, et ilmselt paljastas see vaid jäämäe veepealse osa, tõukavad mõttele, et Eesti inimeste armusuhetes tuleks raskete olude tõttu välja kuulutada eriolukord.

Nii nagu tehakse liikluses, kui teehooldajad ei suuda tagada turvalisust. Suhteuuring, mille tulemused on statistikaameti veebilehel detailsetes tabelites avaldatud ja millest ameti töötajad viimastel kuudel omal initsiatiivil jõudumööda blogipostitusi kirjutanud, osutab selgelt, et Eesti on riik, kus turvaline paarisuhe ei ole tagatud. 41 protsenti uuringule vastanud naistest oli paarisuhtes vägivalda kogenud. Meesvastajatest väitis sama kolmandik.
Kõik eksperdid, kellega teemat arutasin, tõdesid pessimistlikult, et ilmselt on suhtevägivalda kogenute hulk suuremgi. Kuigi statistikaamet pingutas selle nimel, et inimesed oleksid nõus vägivallast rääkima – pakkus vastamisvõimalust nii veebis, telefoni teel kui silmast silma, kinnitas korduvalt üle täieliku anonüümsuse –, jättis osa inimesi ilmselt kogetu enda teada. Leidus neidki, kes vägivalda ära ei tundnud. Eriti vaimset vägivalda. Näidiseks siia üks küsimus uuringust: kas teie partner on kontrollinud, kus te käite, või jälginud teid GPSi, telefoni, sotsiaalvõrgustiku kaudu? Vastajate seas leidus neid, kes pidasid säärast kontrollivat käitumist, jälitamist armastuse väljenduseks. Kui ta ei taha teada, kus ma olen, siis ta ju ei armastagi mind!

Et nüüd lugeja ei hakkaks näiteküsimuse põhjal arvama, et tegu on niinimetatud lumehelbekeste vaatenurgast koostatud küsimustikuga, siis kinnitan, et kogu vägivaldsuse spekter on selles 87 lehekülge pikas ankeedis kaetud ja olukorrad konkreetselt kirjeldatud.
Mina ei kuulunud selle uuringu valimisse, kuid pannud tähele statistikaameti blogipostitusi, tutvusin ankeediga siiski. Seda lugeda on väsitav, häiriv. Aga ilma selleta ei teki tegelikult arusaama, millele need eeltoodud protsendid viitavad, millised siis on Eesti inimeste suhetes ette tulevad olukorrad. Õigem oleks öelda, mida Eesti inimesed oma armsamatele teevad. Vägivald ei juhtu, ei tule ette, ei ilmne – alavääristamine, sõimamine, sõprade-sugulastega suhtluse takistamine, kahtlustamine, hirmutamine, ähvardamine, tõukamine, põletamine, kägistamine, löömine, seksima sundimine – need on inimese teod, teole on eelnenud mõte, otsus.
Tulles tagasi protsentide juurde, kas suhteuuringu tulemusi võiks hoopis kajastada pealkirja all “Pea 60 protsenti naistest pole elu jooksul paarisuhtes vägivalda kogenud”? Eeltoodut arvesse võttes ehk siis olukorras, kus vägivald paarisuhtes on osale inimestest tabu ja osa lihtsalt ei tunne seda ära, ei saa kahjuks sellist pealkirja kasutada.