Päris kindlasti võidavad alles jäävad gümnaasiumid: tuleb juurde õpilasi koos riigi pearahaga, tööta jäänud õpetajad aitavad leevendada kroonilist koolmeistrite puudust. Kasu võivad saada need, kel ootel suvekülalistele mõeldud üüripinnad. Lisanduvad noored vajavad kõhutäidet, meelelahutust: vastavate teenuste pakkujatele terendab käibe kasv. Võidavad ärimehedki, kes tühjenevad koolimajad oma kätte saavad ja sinna näiteks mõne tulusa vanadekodu asutavad. Võitjate poolele jäävad muidugi ka erakonnad ja poliitikud, kes on osalenud Eesti hariduselu „disainimisel“ ja kes peaksid kaasnenud negatiivsete tagajärgede eest mingil ajal vastutama hakkama. Nüüd saaks seda piinlikku hetke edasi lükata. Näiteks on õpetajate puudusel kindlad põhjused ja nende hiljutise streigi ajal oligi peale palga juttu töörõõmu rikkujatest. Kes olid need, kes kaasava hariduse loosungeid lehvitades unustasid (?) vajaduse selleks kohe ka tugipersonali ette valmistada? Kui õpetajad peavad tunde andes jagama end väga erineva tasemega noorte vahel, on paljudel pikemas vaates kaks valikut: läbi põleda või ametit vahetada. Või kes olid need, kes lastele õigusi külvates jätsid arvestamata selle tagajärjed? Kui õpilaste kodune kasvatamatus ja eduootuses vanemad suruvad õpetaja alandliku, kõigega leppima sunnitud teenindaja rolli, siis mitte kõik koolmeistrid pole selleks valmis. Osa äsja õpetajaks koolitatud ja missioonitundega ametit alustanutest karastub ja jätkab, teistel võtab juba paariaastane alandus igaveseks tahtmise seda tööd teha. Raisatud on aega, raha, elurõõmu – kus on vastutajad? Koolielu pidev reformimine lubab sedasorti valusatest küsimustest kõrvale hiilida ja see ongi paljude poliitikute ja tippametnike silmis võit.
/nginx/o/2016/08/22/5747713t1h1c46.jpg)
