Timmo Jeretit ootas Tai Ironmani finišis «võidupreemia»: Pidin veel kaheks tunniks trenni minema!

Kui karm katsumus läbi ja karikas käes, suundus Timmo Jeret kahetunnisesse trenni. Foto: Erakogu

Maailmameister Timmo Jeret tõestas taas, et siinilmas ei saa ükski amatöör talle vastu: 30aastase pärnaka edu põrgukuumuses Tai Bangsaeni poolpikal Ironmanil 1172 konkurendi ees oli veenev.

Suvepealinna võhmamees noppis mullu augustis oma tähtsaimal võistlusel ehk poolpikal distantsil Lahtis MM-kulla ja otsustas pärast seda veel oktoobris täispika teha: Barcelonaski jäid kõik 1680 vastast seljataha. Hispaania

Ironmani

järel sai ta viimaks stepsli seinast välja tõmmata. Aga sedagi viivuks: jalad pani ta seinale kaheks nädalaks. Siis hakkas ta uuesti trenni vihtuma, sest tänavu on

Jeret

seadnud endale suure sihi – isegi raskema kui mullune MMi triumf.

Äärmuslikud olud

Nüüdseks, veebruari keskpaigaks on

Jeret

põhja ladunud umbes kolm kuud. Selle aja sisse on jäänud kaks Hispaania laagrit: üks novembri lõpust jõuludeni ja teine sealsamas Vahemere rannikul

Benidormis

uuest aastast jaanuari lõpuni. «Üritan talvel Eestis olemise aega minimeerida, et kogu aeg heades tingimustes treenida,» selgitas

Jeret

. Siis tuli üks rahulikum – keskmiselt kolm tundi trenni päevas – kodulinnanädal ja oligi aeg seada suund Taisse esimesele aja peale võistlusele, et hinnata vormi. Ta ei teinud

Bangsaeni

mõõduvõtuks eriettevalmistust, vaid läks sinna tugeva treeningtsükli pealt. Aasiasse lendas vaid spordile pühenduv mees kaks nädalat enne starti, et karmi kliimaga harjuda. Lennukist välja astudes lendas pärnakale kohe pahvakas kuuma ja niisket õhku näkku – temperatuur küündis üle 30 kraadi ja õhuniiskus meeletu. {image_

embed

}548527{/image_

embed

} «Kogu aeg on selline tunne, nagu hingaks vett sisse,» seletas suvepealinlane esmaspäeval ehk vähem kui ööpäev pärast finišijoone ületamist. «Esimesed viis päeva oli ikka täiesti kohutav, vahe muu maailmaga oli üüratu: oli võimatu teha trenni sellise tempoga, nagu olen kogu aeg teinud. Pärast viit-kuut päeva tuli esimene mini-aklimatiseerumine, kui sain treeningutel natuke tempot tõsta. Nendes oludes võistelda … ekstreemne!» Kui kliima ja tunduvalt suurem vedelikutarbimine välja jätta, ei saanud

Jeret

treeningutingimuste üle nuriseda: näiteks leidis ta endale sellise 100kilomeetrise ja sileda rattaraja, kus autosid peaaegu ei sõitnudki. Küll tuli iga poole tunni tagant poepause teha, et vett hankida ja seda liitrite kaupa pähe kallata.