Heli Tooman ⟩ Kas giid olla tähendab kutset, ametit või harrastust?

Tartu ülikooli emeriitdotsent ja Pärnu giidide ühingu liige Heli Tooman märgib, et paljudes maades on giidide atesteerimisel väga ranged tingimused, sealhulgas kõrghariduse nõue. Foto: Urmas Luik

Olen pea 30 aastat olnud Pärnu giidide ühingu liige ja atesteeritud Pärnu giid. Põhitöö kõrvalt Tartu ülikooli Pärnu kolledži õppejõuna pole ma küll väga aktiivne giid, aga naudin võimalusi Pärnu külalistele, aga ka üliõpilastele, sõpradele ja tuttavatele tutvustada Pärnut, rääkida linna ajaloost, linnapea Oscar Alexander Brackmanni panusest, Pärnust Eesti Vabariigi sünnilinnana, kuurordi kujunemisest, jalutada Olev Siinmaa radadel ja jutustada lugusid sellest, mis pistmist on Pärnul elevantidega ja miks neid siin nüüd lausa karjakaupa on.

Mul on olnud võimalusi ja soovi maailmas reisida, viimati selle aasta jaanuaris Costa Ricas ja Nicaraguas. Maailm on imeline, aga kui huvitavaks muudavad külastatavad paigad asjatundlikud giidid, reisisaatjad ja kohalikud elanikud, kes oma eluolust räägivad! Olen reisinud omapäi, käinud tööreisidel, aga viimastel aastatel üha rohkem nautinud reisifirmade pakutavaid reise – mugavad, turvalised ja hästi korraldatud, millele lisavad olulist väärtust head reisisaatjad ja kohalikud giidid.
Omapäi võib ju saada odavamalt, aga see võib tähendada ka paljust huvitavast ja olulisest ilmajäämist. Costa Rica imeline loodus ja adrenaliinirohked seiklused, Nicaragua eluolu, koloniaalarhitektuur ja Vaikse ookeani võlud avanesid meile sügavuti ja meeldejäävalt suuresti tänu suurepärasele reisijuhile ja asjatundlikele giididele.
Usun, et Eesti giidid on andnud väga suure panuse meie maa ja rahva tutvustamisel ja meeldejäävate külastuskogemuste kujunemisel. Aga seda on teinud ka paljud teised, kes külastajaid lahkelt vastu on võtnud, jutustanud oma kodukandi elust ja inimestest, kultuurist ja huviväärsustest, juhatanud teed ja andnud häid nõuandeid teekonna jätkamiseks. Neid võib nimetada oma piirkonna esindajateks, kultuurisaadikuteks ja teejuhtideks, aga kui keegi ütleb, et tal oli kohalik elanik heaks giidiks, no mis seal ikka.

Mu üks eredamaid meenutusi toredast kultuurisaadikust ja teejuhist ulatub aastasse, mil mu tütrepoeg õppis Kuninga tänava põhikoolis. Ühel päeval küsis ta, kas sooviksin, et ta teeks mulle tuuri Pärnu linna ühes põnevas kandis – Konse-aluses?

Heli Tooman