Loodusvaatlus ⟩ Praksuv jää ja laululuiged annavad märku kevadest

Vahepealne soe ja sellele järgnenud jahedad ööd ja päevad lõid põldudele, metsa alla, rohumaadele laiuvad jääväljad. Foto: Karl Adami

Seisin tuulevaiksel veebruariõhtul avara rohumaa serval. Väli oli nädalaga lumest priiks saanud ning jalge alla jäänud kulupruun rohi, mis samuti üle pika aja päevavalguse kätte sai, sahises ja krõbises nagu mõnel urbekuu õhtul.

Puudu olid vaid mulla ja kulu lõhn ning kaugusest kaikuvad sookurgede trompetihelid ja põldlõokeste trillerdamine. Eemalt kostis peale jõuliselt praksuva jää siiski üht teist kevadlaulu:  värbkaku õrna vilistamist. Arvata on, et kakud või rahvakeeli öökullid, muutuvad nüüd õhtuhämaruses ja ööpimeduses aina häälekamaks. See harjumatu ja kummaline vaatepilt, millega sel õhtul silmitsi seisin, on meelitanud mind pea iga päev kiikama ilmaprognoosi lootuses, et pisutki talvisemad olud meile nädalaks–kaheks siiski naaseksid.