Rait Maruste ⟩ Kaks Pätsi ja Vene poliitiline tööriistakast

Konstantin Päts avas enda monumendi 25. juunil 1939. See taastati 50 aastat hiljem. Foto: Erakogu

Hiljutisel Konstantin Pätsi 150. sünniaastapäeva üritusel kutsuti mõtisklema tema rolli üle meie riigi ajaloos. Sestap püüan siin esile tuua mõne tahu seni vähem räägitust.

On üldistes huvides, et vaataksime ja käsitleksime oma ajalugu ausalt kogu tema ilus, vähem ilusas ja lausa valusas. Rahvusromantilises mälus, igatsuses ja uhkuses oleme kippunud nägema oma ajalugu ja selles toiminud isikuid heas valguses. See on loomulik ja mõistetav, omariiklust toetav ja väärtustav. Kuid objektiivsuse ja kriitikameele eiramine võib olla ka andestamatult lühinägelik, ja eksitav, eriti meie riikluse kujundamist ja praegust rahvusvahelist olukorda arvestades.

Pole vähimatki kahtlust, et Konstantin Päts oli üks juhttegelasi Eesti Vabariigi loomisel ja ülesehitamisel. Selle eest väärib ta täit tunnustust, austust ja meelespidamist. Seda on tehtud ja tuleb teha edaspidigi.

Kuid kas Pätsi tegevus väärib tunnustust kõiges? Selles on põhjust kahelda. Tunnistan, et mina ei tahaks “kodus olla, kui Päts on president ja Laidoner juhatab väge”. Esimese, isiklikku laadi emotsionaalse mõra minu Pätsi kuvandisse lõi emalt kuuldud lugu sellest, kuidas teda Tahkuranna kümneaastase koolitüdrukuna saadeti laste spaleeri tervitama president Pätsi, kes tuli 1939. aastal avama endale pühendatud mälestussammast. See oli Pätsi valitsemisaja lõpuaeg. Kuid radikaalsed, ebademokraatlikud ja hukatuslikud muutused Pätsi tegevuses algasid vähemalt viis aastat varem.