:format(webp)/nginx/o/2024/02/27/15916767t1hcb6c.jpg)
Möödunud laupäeva öistele tuulepuhangutele järgnes kevadehõnguline pühapäev. Soojakraadid ja märtsiilmeline päike panid juba ukselävel kahtlema, kas karvakraega parka on sellisel päeval just kõige õigem kehakate. Jalga said aga kindlalt kummikud, sest sula tõttu mudast ja veest puudust polnud, kuigi kõndimiseks valisin valdavalt kuivemaid paiku.
Metsast, mis päikesepaistelistel päevadel saab nüüd läbi valgustatud ja kus seetõttu paksu lumevaipa ei leia, jõudsin sel käigul põllu servale, kust lumi oli juba nädala eest taandunud. Kuuseokste vahelt kiigates hakkas pruunikarva väljalt silma hele laik, mida esialgu metskitse sabapeegliks pidasin. Objektiiviga kiigates vaatas mulle kahtlustava pilguga otsa hoopiski sookurg. Pikemalt ta mind jälgida ei soovinud ja valju häälitsuse saatel lendas põllulaama teise otsa. Paistis, et tal sai sellest lühikesestki kohtumisest inimesega küll.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/02/27/15916768t1h152b.jpg)