Pajo masinapark käib kui perpetuum mobile

Artjom Kurmõšov lõikab stantsivormis ükshaaval dokumendikaasi välja. Muuseas, see 50 aastat vana Heidelbergi masin oli kunagi trükimasin, kuid kohaldati siis stantsimiseks. Foto: Urmas Luik

Pajo trükikoda meenutab oma ööpäev läbi uhavate trükimasinatega peatumatut kellavärki, sest töö seiskub siin haruharva. Ja nii juba 15 aastat.

Ain ja Rutt Pajo perefirmast välja kasvanud aktsiaselts Pajo trükikoja tekkelugu ulatub servapidi aastasse 1994, kui Pajod esimestena Pärnumaal nüüdisaegse fotoilmutusäri avasid.

Aeg läks, konkurents tihenes, fotoärisid tekkis juurde ja Pajod võtsid sihikule trükinduse.

Legend pajatab, et perekond juhtus 1997. aastal Rakveres peale ühele müügis olevale kahevärvitrükimasinale, mis osteti ära ja sõidutati autokastis kodulinna. Kuigi masinakolakas tee peal külili kukkus ja mõni jupp lahti tuli, hakkas ta Pärnus Lille tänavale tulevasse trükikotta üles seatuna kenasti tööle. Toota sai sel siis kahevärvilisi asju, näiteks visiitkaarte.

Firma arenguloos näpuga järge ajades võiks järgmise olulise sammuna nimetada aastat 2005, kui soetati moodne neljavärvitrükimasin. Aasta hiljem kutsuti ettevõtet juhtima Urmas Savi, kes nüüdseks on üks trükikoja osanikest.

Pajo trükikoja tegevuse suurim edasihüpe pärineb perioodist, millest praegu kõneldakse kui masust. Majanduslanguse päevil läks firmal hästi, sest aastatesse 2008 ja 2009 jäävad mahukad investeeringud ning tootmisvõimsuse suur kasv.

Edu tuli tänu oskusele ülekuumenenud majandussituatsiooni enda kasuks pöörata. Nimelt õnnestus ettevõttel osta soodsatel tingimustel ära Tallinnas pankrotti läinud trükikoda. “Ja seda ajal, mil pangad enam laenu ei andnud ja intressid lakke ronisid,” meenutab Savi trükiettevõttele murrangulisi aastaid.

Kaks sammu korraga

Pajo omandusse läinud trükikoda oli klassikaline näide buumiajale iseloomulikust kiirest ärist ja veel kiiremast lõpust.

Kukkunud pankrotivarana panga kätte, oli krediidiasutus mõistagi huvitatud sellest, et trükimasinatest ruttu lahti saada. Uhiuute seadmete kosilaseks osutunud Pajo sai investeeringuks tuge Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (EAS).

Kuid masinapargi laiendamine tähendas ühtlasi, et oma senisesse tootmishoonesse Lille tänaval enam ei mahuta, ja korrati sama skeemi ehk osteti pangalt ühe teise pankrotistunud ettevõtte hoone.

Maja, kuhu Pajo 2009 Pärnust ümber asus, oli äsja valminud ja ehitatud õmblusfirmale, mis oli hingusele läinud ega olnud uude majja kolida jõudnud.

Pajol kulus Sindis asuva hoone ja uute masinate soetamiseks umbkaudu kaks ja pool miljonit eurot, millest EASilt tuli pool miljonit eurot.

Õigel ajal ja õiges kohas tehtud kannapöörded on end ära tasunud, sest uues kodus on trükikojal läinud hästi. Paarikümneprotsendine kasv aastas jätkub.

Kolme aasta eest Sinti minnes hõigati välja, et trükikoda plaanib olemasolevale 30-le kümme töötajat juurde palgata. Nii on tehtudki, sest praegu saab ettevõttes tööd 45 inimest ja ega seegi number pruugi laeks jääda.

Peagi vajatakse tööle veel kolme–nelja trükkalit, kuna lähitulevikus terendab järjekordne investeering. Sel suvel lisandub Pajo trükikotta kaheksavärvitrükimasin.

Savi selgitab seejuures, et masina maksumus kaks miljonit eurot pole midagi enneolematut, kuna trükimasinate hinnad ongi “müstiliselt kõrged”.

Võhikule paisutab hinnanumbri veel hoomamatumaks teadmine, et kahe miljoni eurone masin ei tee muid imetrikke, kui trükib B1 formaadis lehepoogna kahelt poolt värviga kokku.

Asjaolu, et uue masinaga astutakse pikk samm suuremate tiraažide suunas, rääkimata kvaliteedi paranemisest, jääb muidugi suure rahanumbri varju.

Et trükiseadmed on kallid, hoitakse neid kogu aeg liikumises. Trükiosakond on tööl seitse päeva nädalas ööpäev läbi ja järeltöötlusosakond iga päev 12 tundi.

Samal ajal tuleb mainida, et masinapargi parendamise kõrval ei jäeta kahe silma vahele personali. Sel aastal valiti Pajo ühena Eesti 25 ettevõttest EASi ja Marketingi instituudi korraldatavasse ekspordijuhtide koolitusprogrammi.

Pool Eestisse, pool mujale

Kuigi Põhjamaid loetakse koduturuks, on Pajo osa Eesti turul viimastel aastatel, sealhulgas majandussurutise ajal kasvanud. Pajo trükistest jääb küll pea pool tootjariiki, kuid nagu kodumaises trükitööstuses reegliks annab vorsti leivale eksport.

Oma põhilist sihtturgu Skandinaavia maid silmas pidades on Pajo sihtinud investeeringudki.

Konkurents on karm, olelusvõitluses ei saa endale lubada magamajäämist ega paigaltammumist. Pajo trükikoda võib Eestis reklaamtrükiste tootjate seas arvestatavaks tegijaks pidada. Järgmise investeeringuga rühitakse kindlalt esiviisikusse.

Trükikoda ei müü trükist, vaid usaldust, teatab Savi, sest mis puudutab trükki minevat materjali, siis see jõuab Sinti nii Eestist kui välisriikidest failidena. Kohapeal käivad tellijad tüpograafide tööd hindamas järjest vähem.

“Kliendid teavad, et kui saadavad materjali meile, saavad siit selle, mida tahavad. See aga ei tähenda, et meil midagi ei juhtu. Alati juhtub ja kõigi trükikodadega. Võistlus käib selle peale, kellel juhtub vähem,” märgib Savi.

Omajagu keeruliseks on trükkimise ajanud digitaalajastu, kui arvutis kokku pandu ei pruugi üks ühele paberile joosta.

Iseenesest pole trükitehnika Johannes Gutenbergi ajast põhiolemuselt muutunud: värv kantakse ikka paberile. Kuid nüüd kohtuvad sellel Gutenbergi ajast erinevalt digitaal- ja analoogtehnika. Tähendab, et arvutis võib joonistada mida iganes, aga sealt paberile ei pruugi trükikujutis nii nagu kuvaril näha kanduda.

Paber tuleb ja läheb

Aastas kasutab Pajo ära 1000 tonni eri paberit. Tooraine tuleb Soomest, Rootsist, Saksamaalt ja Aasia riikidest.

Vähemalt korra päevas saabub puhas paber Sinti ja niisama tihti lahkub siit valmis toodangut.

Rusikareegel on nädalane tootmistsükkel, ent sõltub hooajastki. Näiteks jõulupühi võiks Savi arvates olla kas või mitu korda aastas. Seda põhjusel, et reklaamtrükindus astub ühte sammu tarbimiseelse ajaga: tellimustekõver hüppab üles kevadel, suvel liigub veidi alla, et siis sügisel jõuluootuses taas tõusta. Hapukurgihooajaks võib lugeda veebruari ja märtsi.

Küsimusele, mis on Pajos tehtust põnevaim töö, jätab Savi vastamata, sest ei eelista üht teisele. Küll märgib ta, et põeb professionaalset kretinismi, sest ei sirvi poes huviga ajalehti-ajakirju nende sisu, vaid trüki kvaliteedi pärast.

Nagu juhataja ees, on tööst nakatunud trükkalidki. Kes kord trükkaliks satub, jääb selle ameti peale aastakümneiks. Sestap öeldakse vastsetele tulijatele naljaga pooleks, et kui pool aastat trükikojas ühele poole saab, ei jaga algaja tööst veel midagi.

Aastase kogemuse najal juba üht-teist valdab, ent kaugeltki mitte kõike. Kuniks pole kõikide paberitüüpidega kokku puutunud, ei saa end asjatundjaks pidada. Ja kui trükkal on jõudnud eri materjalid läbi käia, ongi pensioniiga käes.

 

AS Pajo

* Asutatud 1994 kui Foto Pärnu.

* Põhineb Eesti kapitalil.

* Trükikoda asub Sindis.

* 1997. aastal sai firma nimeks Kaks & Pool.

* 2006. aastast tegutsetakse Pajo trükikojana.

* Ettevõtet juhib Urmas Savi.

* Toodang: raamatud, kataloogid, brošüürid, plakatid, ajakirjad, manuaalid, kalendrid, visiitkaardid, märkmikud.

* Aastas kulub trükistele keskmiselt 1000 tonni eri paberimaterjali.

* Tootmispinda 1000 ruutmeetrit.

* Töötajaid:

2009 – 30,

2012 – 45.

* Käive:

2009 – 1,91 miljonit eurot,

2010 – 3 miljonit eurot,

2011 – 3,4 miljonit eurot.

Andmed: AS Pajo