Isegi kui Pärnu toonased linnajuhid 2005 heauskselt lootsid, et spordiseltsi Kalev kasuks seatud Kalevi staadioni hoonestusõigus toob kaasa suvepealinnale väga olulise ja võrratu asukohaga rajatise rekonstrueerimise ja ajakohastamise, on järgnevad aastad näidanud, et sellist jõudu seltsil pole.
Ega praegu olegi enam mõtet kedagi süüdistada, liiati on tagantjärele tarkus täppisteadus. Muidugi võinuks staadion jääda linnale, kuid seegi polnuks vähimatki garantiid heaks stsenaariumiks andnud, sest Pärnu ei ole end just sageli hea omanikuna näidanud ja mine tea, mis staadionist linnavalitsuse eelmise koosseisu ajal oleks saanud. Kardetavasti ei midagi või ei midagi head.
Isegi kui kritiseerida nüüd ligi seitsme aasta tagust otsust, tegi linn hoonestusõiguse seadmisel vähemalt ühe õige käigu, kirjutades lepingusse sisse, et kui Kalev staadioni kordategemisse vähemalt 17 miljonit krooni ei investeeri, läheb hoonestusõigus 2012. aasta kevadel linnale tagasi.
Nüüdseks on kell kukkunud, staadion lagunenud ja spordiseltsil kohustused täitmata. Ainsatki põhjust, miks Kalevi staadion linnale ei peaks tulema, pole. Sama mõistab Kalevgi, sest spordiseltsi juhatus on seda meelt ja vaevalt leiab üldkogu põhjust teisiti arvata. Spordiseltsil Kalev võib minna hästi või halvasti, see on nende mure, aga Kalevi staadionil halvasti minna ei tohi – see on kõigi pärnakate mure.
Pärnu linnapea Toomas Kivimägi käis jaanuaris välja veksli, et kui leitakse usaldusväärne investor, saab Kalevi staadion suvepealinnale kohasesse korda tuleval aastal. Nüüd, kui läheneb aeg veksel tegudega välja lunastada, näib, et väike päikesekiir staadionile tõesti langeb, sest staadion tuleb Pärnule tagasi ja siis saab juba edasi minna.