:format(webp)/nginx/o/2024/03/06/15930192t1h5f1a.jpg)
- Jõelt kuuldus nii kopra sabaplaksu kui arvukate sõtkaste pulmamänge.
- Enim lummasid mind kakud ja neid kostus palju.
- Mulle ei meenu, et oleksin sisemaal nõnda varajasi haneparvi kohanud.
Möödunud nädala viimasel päeval olin loojangu järel kodu poole teel. Pilk pöördus ühtäkki taevasse ja märkasin põhjakaares ähmaseid heledaid kogusid. Et taevas oli üleni selge ja kogud liikusid küll üles-alla, teadsin kohe, millega tegu. Taevas oli aimatavalt näha virmalisi, mis teravama pilguga jälgides ulatusid suisa pea kohale.
Et polnud veel pime, otsustasin siiski tuppa naasta. Möödus mõni tund ja köögikardinat paotades vaatasid nii põhjast kui kirdest vastu silmanähtavad rohekad vehklevad kardinad.
Kuigi olen nii Eestis kui Soomes virmalisi sageli näinud ja palju pildistanud, otsustasin end siiski taas vammustesse mässida ja õue suunduda, seltsiks koer. Üle krõbiseva heinaga rohumaa sammudes vaatasin korduvalt selle rohelise kogu poole. Suurt fotojahti ma ei plaaninud ning mulle piisas mõnest klõpsust tõestuseks, et minagi olin öösel õues.
Ehk suurematki naudingut pakkusid mulle hoopis pimeduses hulkudes kõrvu kostnud põnevad helid. Jõelt kuuldus nii kopra sabaplaksu kui arvukate sõtkaste pulmamänge. Ma muidugi ei kujuta ette, kas nad nõnda pimedas ka üksteise poose nägid, kuid öö kohta olid nad sellegipoolest häälekad. Mõnest ilmakaarest kandus rebaste klähvimist ja taevast üksikute põldlõokeste kutsehüüde.
Enim lummasid mind kakud ja neid oli palju kuulda. Endast andis märku mitu kodukakku, kuid ka kuus kõheda häälega händkakku. Puudusid vaid kõrvukrätsude sõnavõtud. Veel aastate eest olid nemadki hilistalvistel öödel esindatud, ent viimastel hooaegadel olen nendega aina vähem kokku puutunud. Päris kadunud nad veel pole, aga igapäevased ei ole meie kohtumised samuti.
Kuigi kakud pakkusid toredat kuuldemängu, öö varjus polnud külma tuult ning õhk oli kuidagi kevadiselt mahe ja õues võinuks viibida veel tunde, otsustasin virmaliste jahi lõppenuks kuulutada. See tore öö muutis niigi mitmekülgse nädalalõpu veel meeldejäävamaks. Mind üllatas sellele vaatemängulisele pühapäevale eelnenud laupäev, mil muidu pilvise taeva taustal lendas sadakond hane, suuremalt jaolt tundra-rabahaned. Mulle ei meenu, et oleksin sisemaal nõnda varajasi haneparvi kohanud.
Suurem vesi on mitmelt väljalt taandunud ja mõni kuluheinane paik on kevadpäikese toel krõbekuivaks tõmbunud. See annab muidugi hea võimaluse heita mõnele põllule või rohumaale kõhuli lootuses, et mõni end äsja sisse seadnud põldlõoke vaatevälja vudiks.
Seni pole mul seda värvulist õnnestunud pildile püüda, kuigi olen panustanud tunde, et mitte öelda päevi. Paistab, et talle lähemale hiilida on pigem keeruline, sest igat põllule ilmunud suuremat kuju saadab algusest peale kahtlustav pilk. Ja kui põldlõoke peakski põllul lähedale ilmuma, kaob ta oma varjevärvuse tõttu hõlpsalt kuluheina taustale või rapsikõrte vahele.
/nginx/o/2024/03/06/15930193t1h5295.jpg)
Lihtsam on neid väikseid linde pildile püüda kas autoaknast, tee äärest või kui nad mõne varje lähedal siblivad. Muidugi ka siis, kui nad end maapinnalt õhku vinnavad ja üha kõrgemale kerkides kogu ümbruskonna reipa lauluga täidavad. Suurem lõokese lõõritamine läks lahti möödunud nädalal päikesepaisteliste ilmadega ning nüüdseks on seda juba sagedamini kuulda. Küll aga näen kodukandi põllu- ja rohumaade näitel, et põldlõokesi leidub vaid kõige suurematel väljadel ja sealgi pole neid lugematul arvul. Kümne aasta eest võisin neid linde tegutsemas näha pea kõigil kohalikel paarihektaristel väljadel, nüüd tuleb neid linde aga aina enam otsida.
/nginx/o/2024/03/06/15930194t1h7ef5.jpg)
Küll aga ei tule pikalt otsida halli leppa, millel veel paari nädala eest olid ette näidata punakaspruunid rippuvad vorstikesed, mis hilistalvega aina pikemaks venisid. Mitmel pool võib märgata, et päikesepaistest täitsa paistes isasurbadel on nüüd näha ka juba kollast ja peagi õitsevad hallid lepad kõikjal. Nende pikkade ja juba kaugelt silmatorkavate isasurbade kõrvalt tasub tutvuda ka pisikeste püstiste punakaspruunide emasurbadega. Kohe-kohe, kui ta seda veel teha pole jõudnud, peaks õitsemisega alustama harilik sarapuu.