Kuidas inimesed lähevad kodunt välja ja seejärel kaovad?

Pilt on illustreeriv. Foto: Jüri Rüsülainen

Päike särab küll kevadiselt ja õhutemperatuur on plussis, aga talv veel kestab, sest on alles 3. märts. Umbes 80aastane naine uitab  Pärnu tänavail, jalas riidest suvekingad, seljas lühikeste käistega helesinine pluus, aga peas naaritsanahkne müts. Vana naine kõnnib, aeg-ajalt seisatab, vaatab otsivalt ringi, aga ei kõneta otseselt kedagi, kuigi on keskpäev ja inimesi tänavatel päikeselise ilmaga liigub.

Küsimise peale ei oska tavatult õhukeselt riides naine öelda, kus ta elab, ega tea sedagi, mis on tema nimi. Kohalekutsutud politseil võtab omajagu vaeva, et tema tegelik elukoht välja selgitada ja inimene koju toimetada. Nagu selgub, on ta jõudnud rännata kodust kilomeetri–kahe kaugusele.

Pime sügisõhtu, õues tibab vihma. Kraadiklaas on küll plussis, kuid sellegipoolest on ebameeldivalt rõske ja tänavatel inimesi enam naljalt ei kohta. Järsku koputab keegi Pärnus elumaja aknale. Väljas seisab eakas mees, kes on läinud jalutuskäigule, aga ei leia pimedas enam kodu üles, ta on pööranud valele tänavale ja kaotanud suunataju. Tuleb välja, et ta on kõndinud arvatule täpselt vastupidises suunas, aga kaaslinlase abiga jõuab peagi kilomeeter–pool eemale jäävasse koju tagasi.