Valter Parve ⟩ Seitsme peaga lohe ja kolm lõvi – kumb pool peale jääb?

Möödunud reedel toimus Metskülas kohaliku kooli toetuseks heategevuskontsert. Foto: Urmas Luik

Mullu kevadel möödus 680 aastat jüriöö ülestõusu algusest ja toonast vastuhakku on põhjust meil tänu ja uhkusega meeles hoida. Ehk ka eeskujuks seada, sest vaba rahva õigus oma elu ise korraldada on pidevalt ohus. Kui noil ammustel aegadel oli vastaseks vallutajate sulaselge ahnus (ainutõe levitamise varjus), siis praegune kallaletungija tundub olevat nagu seitsme peaga lohe.

Metsküla rahva läinud kevadel alanud (omamoodi jüriöö) ülestõusul on Eesti iseseisvuse hoidmisel oluline tähendus, sest aitab näha meid ähvardavaid ohte ja siis ka tõhusamalt vastu hakata.

Mis on need seitse lohepead? Esimene kindlasti seesama ahnus: mida tühjem ääremaa, seda lihtsam seal maid ja metsi, hooneid ja mereranda kokku ahmida.

Teisele kohale paneksin ma kavaluse (nihveldamise). See oli ju päris nutikalt tehtud, kuidas Metsküla koolilastele riigilt ette nähtud pearaha mujale suunati. (Või oli see hoopis Lääneranna vallavolikogu rumalus: nähtud ülekohus puudutab juba väga paljude inimeste õiglustunnet ja ülestõusu vaim on hakanud levima üle Eesti ja võib ükskord ka Lihulasse jõuda.)

Kolmas lohepea tundub olevat rumaluse nägu, näiteks Metsküla kooli on tahetud ju varemgi kaotada ja Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi (BFM) üliõpilaste Madis Veltmani ja Ingrid Teesalu 2012. aasta lõputööna valminud dokumentaalfilmis „Koolitee“ kõlas argumendina seegi, et väikestes klassides peavad lapsed (küsimise hirmus!) rohkem pingutama. Et siis suureks paisutatud koolides on võimalik lõdvemalt kaasa lohiseda! (Kas mingi osa riigikogu ja volikogude tuimadest käetõstjatest on nendesamade suurte koolide konveiertoodang?)