Silvia Paluoja ⟩ Emakeel lämbub võsainglaste suus

Eesti õigekeelsussõnaraamatud. Foto: Dmitri Kotjuh

Taas on põhjust majad lipuehtida, sest 14. märtsi kui emakeelepäeva kuulutas riigikogu 1999. aastal riiklikuks tähtpäevaks. Ja taas on põhjust rõõmustada nende üle, kes väärtustavad ilusat eesti keelt, ning nördida nende pärast, kelle kõnepruugis ja kasutuses see lämbub. Isegi Eesti Vabariigi sünnilinna Pärnu südames häbenetakse riigikeelt, äride omanikud arvavad ilmselt, et matsidel pole nende cool style'i, beauty salon'i, pizza ja nii edasi juurde asja isegi siis, kui uksel ilutseb tulikirjas «Open».

Peeter Suurega alanud pajuvenelaste ja vabariigi väljavõitlemisega lõppenud kadakasakslaste aeg on asendunud võsainglaste omaga. «Mina saan talle back'i laulda», «Ma olen selle üle väga happy», «Seda asendab chip (loe: kiip)», huviline võib televestlustest lisanäiteid koguda. Selline segukõnepruuk hajub ehk sama kiiresti nagu aeg, mil näiteks räägiti, et «kui saabub suvi, tuleb laps linnast Tante't besuch'ima».

Kolme aasta taguse rahvaloenduse andmetel valdab ligemale pool ehk 48 protsenti rahvastikust inglise keelt. Võõrkeele kõnelemine vajadusel on pluss, üksikute väljendite pikkimine oma emakeelsesse juttu seevastu mannetu eputamine.