KOLUMN ⟩ Inimeste ja emakeele pärast: aeglustagem tempot!

Siiri Erala Foto: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Digiajastu keerises, kus tujukujud kannavad endas emotsioone ja sõnumeid saadetakse teele valguskiirusega, tundub paberile kirjutamine arhailine. Ometi leian end üha sagedamini pistmas rüperaali asemel kotti märkmikku, teritamas pliiatsit. Kusjuures on meil toimetuses mitmekümne töötaja peale üks teritaja! Aja märk seegi.

Astudes sammukese edasi: kas mäletate, millal saite viimase paberil kirja? Sellise, kus tähed olid käega katsutavad ja mille loomine nõudis saatjalt rohkem kui näpuga üle ekraani libistamine või sellele koputamine? Kuigi elame välksuhtluse ajastul, julgen välja pakkuda idee: aeglustagem tempot ja kirjutagem päris kirju! Pangem oma mõtted enese käega paberile.

Loogem tindi ja ideede kooslusi, kus iga käekirjasilmus kannab endas kübekest kirjutaja olemusest. Erinevalt steriilsest trükitekstist on iga käsitsi kirjutatud kiri kui lumehelves, unikaalne oma ebatäiuslikkuses. Iseärasuses peitubki võlu. Määrdunud tint, mahatõmmatud sõnad – need jutustavad lugu ja justkui sosistavad: "Ma olen inimene ja ma mõtlesin sinule."