Taskuhääling ⟩ Lauri Hussar: Meil on jätkuvalt probleeme ühe erakonnaga

Taskuhäälingu «Sõnu ei söö» saates rääkis riigikogu esimees Lauri Hussar. Foto: Mailiis Ollino

Möödunud reedel Pärnusse põiganud riigikogu esimehe Lauri Hussari (Eesti 200) päev oli kohtumisi täis pikitud, sealhulgas jagas ta parlamendis toimuva kohta selgitusi Pärnu Postimehe taskuhäälingus «Sõnu ei söö».

Veidi ootamatu on parlamendi spiikrit siinmail tervitada, enamasti näeb teid Toompeal. Mis puhul Pärnusse sattusite?

Minu õde elab Pärnus ja õepoeg õpib Koidula gümnaasiumis. Ta küsis, kas ma oleksin nõus meediapädevuse päeval õpilastele rääkima meediast ja poliitikast tänapäeva infoühiskonnas. Kuid peale selle kohtusin Pärnu linnapea, Tervise veekeskuse juhtide ja Eesti 200 kohaliku aktiiviga.

Millised teemad linnapeaga kohtumisel jutuks tulid?

See oli väga põnev kohtumine selles mõttes, et Pärnu linnal on sedavõrd palju projekte käsil. Linn elab suures ootuses, et siinsed ühendused paraneksid, et siia tuleks rohkem turiste ja samuti ettevõtlust.

Kuid rääkisime sellestki, kuidas Pärnul on läinud pärast seda, kui sellest on saanud haldusreformi järel pindala arvestades üks Euroopa suuremaid linnu. Kaugematest kantidest kuulub ju Tõstamaagi Pärnu linna koosseisu. Rääkisime, mida see kõik on kaasa toonud, sealhulgas nendele kaugematele piirkondadelegi, ja kas nüüd oleks ehk midagi vaja parandada. Linnapea märkis, et kindlasti on kaugemagi kandi inimesed sellest ühinemisest võitnud ja et haldusreform on siinkandis toonud positiivset juurde maapiirkonnale.

Tulles riigikogu tegemiste juurde, siis arvatavasti enamik meist ei osanud oodata, kui terav opositsiooni ja koalitsiooni vastasseis pärast mullu märtsis toimunud valimisi tekib. Milline poliitiline kliima praegu riigikogus valitseb?

Praegune riigikogu koosseis kogunes esimest korda aprilli alguses, kuid märtsis toimunud valimistest on tõepoolest aasta möödas. Ja ongi paslik teha kokkuvõtteid.

Kindlasti võib öelda, et see on olnud üks keerulisemaid aastaid, sest juba eelmise istungjärgu alguses seisis riigikogu silmitsi ulatusliku obstruktsiooniga. See oli erakordne selles mõttes, et obstruktsioon ehk takistus ei hõlmanud ainult üksikuid eelnõusid ja otsuseid, vaid riigikogu tööd tervikuna.

See pani riigikogu juhatuse väga suure surve alla, sest juhatus peab vastutama, et riigikogu töö oleks tagatud. Juhatus võttis selleks vastu vastavad otsused. Opositsioonile see ei meeldinud ja mitmel korral pöörduti kohtu poole, aga nüüd oleme olukorras, kus kohus on korduvalt rõhutanud, et riigikogu enesekorraldusõigus on väga suur. See annab ka riigikogu juhatusele suure õiguse lahendada just reguleerimata kodukorraküsimusi, kui need tekivad.

Riigikohus on öelnud väga selgelt, et riigikohtus kaitstav hüve ei ole riigikogu liikme mandaadist tulenevate õiguste kuritarvitamine. Teisisõnu: ülemäärase obstruktsiooni puhul ei ole selle õigustuseks mõtet riigikohtust abi otsida.

See on päris palju täpsustanud riigikogu kodu- ja töökorraseadust, mille suhtes meil ei olnud väga suurt selgust, kuidas sellega toimetada. Usun, et järgmine aasta tuleb rahulikum, sest meil on nüüd väga selge teekaart nendes küsimustes, millega riigikogu siiani silmitsi ei ole seisnud. On olemas teadmine, kuidas riigikogu tööd korraldada nii, et opositsioon saaks viia ellu oma poliitikat ja neil oleks õigus olla ära kuulatud ja samal ajal järgiks riigikogu juhatus mõlema poole põhimõtteid.

Vastasseis riigikogus on olnud kahepoolne. Ühelt poolt on koalitsioon kasutanud eelnõude läbisurumiseks usaldushääletust ja teisalt on opositsioon riigikogu tööd täielikult takistanud. Kas nüüdseks on mingid koostöövõimalused poolte vahel tekkinud või tekkimas?

Alustan päris algusest. Olukord, millega koalitsiooni läbirääkijad täpselt aasta aega tagasi silmitsi seisid, ei olnud väga meeldiv. Riigieelarve seis oli tunduvalt kehvem, kui me arvasime. Eesti 200 uue tulijana ei kujutanud seda olukorda nii halvana ettegi ja seetõttu pidime koalitsiooniga tegema mitu ebapopulaarset otsust. Ega keegi soovi tõsta makse ja vähendada toetusi, aga meil ei jäänud sel ajal midagi üle

Me pidime vaatama neid numbreid kainelt ja kaalutlevalt ning tegema Eesti tuleviku huvides kõige parema otsuse. Ühelgi viisil ei oleks olnud põhjendatud sellist laristamist jätkata. Kui Eesti ei oleks mitte midagi teinud, oleksime tõenäoliselt paarikümne aastaga olnud samal tasemel, kuhu jõudis Kreeka. Ehk meie võlakoormus olnuks 140–150 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. See oleks ilmselgelt olnud meeletu koormus Eesti inimestele.

Praegu on seis riigikogus märgatavalt muutunud. Mitu riigikogu opositsioonierakonda on väljendanud soovi otsida ühisosa ja leida lahendus sellele teravale vastasseisule. Praegu me riigikogu juhatuses üritamegi läbi rääkida kõikide fraktsioonidega, et taastada riigikogus harjumuspärane töörütm ja viis eelnõusid menetleda.

Usun, et siit kindlasti on võimalik edasi minna. Tõsi, meil on jätkuvalt probleem ühe erakonnaga, kes ütleb, et nemad sellisest koostööst huvitatud ei ole. Kuid lootus sureb viimasena ja sõna «parlament» ütleb seda, et tuleb rääkida. Eks me püüame siis rääkida, et leida lahendust.

Milline on Eesti 200 seisukoht: kas peame riigi rahanduse parandamiseks eri valdkondadest kärpima või pigem makse tõstma?

On veel kolmaski võimalus ehk ühiskonda moderniseerida, leida efektiivsemad lahendused (riigi ülalpidamiseks, toim) ja seeläbi hoida kulusid kokku. Kuid me peame tegema kõike. Peame kärpima ja vaatama vajadusel üle meie maksusüsteemi. Seda me oleme juba teinud, aga võib-olla kõige olulisem on tuua uut nägemust ja suhtumist, kuidas riiki majandada. Usun, et siinkohal on meile suureks abiks personaalse riigi programm, millest on väga palju räägitud. Just personaalse riigi lahenduste abil on võimalik ellu viia nulleelarve protsess, vaadata märksa põhjalikumalt läbi kõik riigi senised kulutused ja samal ajal raha oluliselt kokku hoida.

Alguses on seda süsteemi käivitada kulukas, aga pikas perspektiivis toob suure kokkuhoiu. Peale selle, et meil tekib väga selge ja konkreetne ülevaade kõikidest meie andmetest, tekivad ka teenused, mis saavad olema disainitud personaalselt igale inimesele. Need on automaatsemad, tuleb vähem kulutada ametiasutuste uksi ja seeläbi saab säästa nii enda aega kui riigi raha. Kõik need võimalused on olemas.

Siinkohal võib seoses meie digilahenduste ja ID-kaardiga nimetada väga huvitava numbri: tänu sellele, et me tegime 2000ndate alguses ID-kaardi kohustuslikuks ja lisasime sinna kõikvõimalikud teenused juurde, on Eesti riik säästnud meie inimestele arvestuslikult kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust – see on väga suur number.