Endla uue tüki arvustus ⟩ Jõuline lugu "Rocco ja tema vennad" võiks kanda teist pealkirja

Endla teatri lavastus «Rocco ja tema vennad», lavastas Kaili Viidas. Pildil Vallo Kappak, Henri Helemäe, Sten Karpov, Pääru Oja, Karl-Andreas Kalmet. Foto: Priit Loog/Endla teater

​Kaili Viidas tõi Endla lavale «Rocco ja tema vennad» (üks perekond, viis venda ja lahendamatu konflikt kahes vaatuses), mis põhineb Luchino Visconti 1960. aasta Veneetsia filmifestivalil Hõbelõvi auhinna pälvinud filmil. Loo dramatiseeris Ott Kilusk. Eestis on lavastatud seda lugu varemgi, Tallinna Linnateatris esietendus see 1994. aastal Jaanus Rohumaa lavastuses ja tõi nii lavastajale kui ka mitmele osatäitjale teatriauhindugi.

Endla lavastus on erakordselt suurjooneline ja vaatemänguline, kogu lava-, heli- ja videokujundus, lugu toetav stsenograafia on hästi mõjus, tegevusega loomulikult ühtesulav ja funktsionaalne (kunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Ivar Piterskihh, helilooja Robi Salumets), publikule kohati lausa käega katsutavgi: eeslava on parteri põrandapinnaga tasa ja seal asetseb suur poksiring, mille kõrval on ka vaatajakohad – nii tekib seal istujatel ilmselt lausa mängus osalemise tunne.

Tegevus toimub 1950. aastate Itaalias, kus ema Rosaria Parondi (Carmen Mikiver) on pärast mehe surma otsustanud kolida oma poegadega maalt linna, Milanosse. Seal elab juba tema vanem poeg Vincenzo (Karl-Andreas Kalmet), kelle nooremad vennad vanuse kahanedes on Simone (Pääru Oja), Rocco (Nils Mattias Steinberg), Ciro (Ott Raidmets) ja Luca (Vesse Leok või Johannes Eensalu). Et Vincenzo on Milanos poksi, tolle aja populaarseima spordialaga tegeldes lisaraha teeninud, siis esimesest poksistseenist alates on näitlejate kõrval laval ka spordiklubi MMAces liikmed, kes lavastuses sõna otseses mõttes täie jõuga kaasa löövad. Neist Henri Helemäe, Vallo Kappak ja Andre Nael astuvad üles veel ka episoodilisemates rollides. Lihasjõudu ja poksi- ning kukkumistehnikat eksponeeritakse varjamatult ja tõetruult, vaatajale lähedale toodud loo realistlikkuse taotlus on iseloomulik kogu lavastusele – lähtub see siis omaaegse filmiversiooni neorealismi mõjust või lavastaja rõhutatud dokumentaalsussoovist teatriversioonis.