Taskuhääling ⟩ Kodumaakond on kriisideks valmistumisel alles poolel teel

Pärnu linnavalitsuse elanikkonnakaitse ja kriisivalmiduse koordinaator Raivo Lumiste ja Lääne päästekeskuse kriisibüroo juhataja Vaiko Vatsfeld rääkisid taskuhäälingu "Sõnu ei söö" saates elanikkonnakaitsest. Foto: Mailiis Ollino

Kaks aastat tagasi alanud Ukraina täiemahulise sõja järel tõusis meil teravalt tähelepanu keskpunkti elanikkonnakaitse teema. Kui kaugele oleme selles vallas jõudnud Pärnumaal, selgitavad Lääne päästekeskuse kriisibüroo juhataja Vaiko Vatsfeld ja Pärnu linnavalitsuse elanikkonnakaitse ja kriisivalmiduse koordinaator Raivo Lumiste.

Pikemat intervjuud saate kuulata taskuhäälingust "Sõnu ei söö".

Te mõlemad töötate üsna hiljuti loodud ametikohtadel: siinse päästekeskuse juurde loodi kriisibüroo eelmisel aastal ja elanikkonnakaitse koordinaator võeti Pärnu linnavalitsuses palgale selle aasta alguses.

Vaiko Vatsfeld: Vastab tõele. Meie tegeleme elanikkonnakaitse teemadega ja arendame kriisivalmiduse võimeid, et meie asutus ise oleks toimepidev kriisides. Et suudaksime juhtida kriise. Järgmine suurem tööpõld on kindlasti seotud omavalitsustega, et me elanikkonnakaitset üheskoos arendaksime.

Kas selliseid kriisivalmiduse koordinaatoreid on peale Pärnu mujalgi omavalitsustes või olete esimene pääsuke?

Vatsfeld: Lääne regioonis on selline ametikoht veel ainult Saaremaal, kuigi kriisiülesanded on jagatud teistes omavalitsustes samuti eri inimeste vahel. Kuid Saaremaal ja nüüd siis Raivo positsioon Pärnus eristub sellega, et see on konkreetselt kriisiülesannete lahendamiseks loodud.

Raivo Lumiste: Näiteks Tartus tegeleb kriisivalmidusega suisa kaks inimest. Üks neist tegeleb rohkem riigikaitselise ja sõjalise integratsiooniga ja teine elanikkonnakaitse ja kriisivalmidusega.

Minu senine praktika ütleb küll, et riik võiks toetada kõiki kohalikke omavalitsusi nii, et seal oleks ametis vähemalt üks kriisivalmidusega tegelev inimene.

Raivo Lumiste

Raivo Lumiste

Sellist ametikohta saavad endale lubada suuremad ja võimekamad omavalitsused?

Lumiste: Minu senine praktika ütleb küll, et riik võiks toetada kõiki kohalikke omavalitsusi nii, et seal oleks ametis vähemalt üks kriisivalmidusega tegelev inimene.

Minu lühike kogemus, kaks ja pool kuud selles ametis, on küll selline, et töötundidest jääb väheks. Teen heameelega vabatahtlikku tööd veel nädalavahetustel, et asjad jooksma saaks.

Kriisideks tuleb ette valmistada juhtimisstruktuurid, samuti anda väljaõpe. Tuleb tegelda kaasamise ja koostööga. Just kohalik omavalitsus ongi kriisiajal see koostööorganisatsioon. Väga oluline on eri poolte kaasamine. Enamasti on see vägagi erinev sellest, mida sõjalistes struktuurides näeme, kus kogu süsteem on üles ehitatud püramiidsel ja hierarhilisel kujul. Kohalikus omavalitsuses toimetatakse ikka eelkõige veenmise, kaasamise ja üksteise motiveerimise abil.

Kuidas peab omavalitsus kriisideks valmistuma ja mida on Pärnu selleks teinud?

Lumiste: Üks ülesandeid on toimepidevus kriisis. Näiteks elektriga varustatus. Selleks tehakse majadele ühendus generaatoritega ja ostetakse siis päästeameti abiga generaatorid. See on üks väike samm. Kriisitaristus on veel olulised varjumiskohad. 

Siis on kerksuskeskused, mis on olnud hea initsiatiiv päästeametilt ja võimaldab inimestel kriisi korral ühest kohast ja kogukonnakeskselt kätte saada elutähtsa informatsiooni ja juhtnöörid, kuidas käituda, vajadusel väikese toetuse ja näiteks telefoni ära laadida.

Kas Pärnus on kerksuskeskus?

Lumiste: Jah, neid on loomisel tervelt kuus. Kõiki alles rajatakse, kuid üks koht, mida Pärnu linna veebilehelt ka näeb, on linnavalitsuse hoone. Juhul kui mingi ulatuslikum kriis tuleb, on see kindel koht, kus omavalitsuse töötajad inimestele vajalikku infot jagavad, antakse suuniseid ja juhatatakse edasi abi saama. 

Mis need kerksuskeskused täpselt on ja kas neid luuakse kõikjal riigis?

Valtsfeld: Kerksuskeskuse eesmärk on anda inimestele infot, nõu ja abi. Oleme eri sündmuste jooksul, nagu näiteks ulatuslikud elektrikatkestused, mis võivad väldata nädalalaid, aru saanud, et rahvas otsib kriisis teavet. Võib juhtuda, et elektrikatkestuse tõttu kukub isegi side maha: siis inimene teab oma kogukonnas, et läheb oma küsimusega just sinna. Ta teab, et just seal saavad inimesed kokku. Ta saab sealt teavet, mis toimub. Mis seisus on elektriga varustatus ja muud teenused, mida omavalitsus tagab. 

Kerksuskeskuste mõte on just see, et tagame seal oma inimestele eelkõige info toimuva kohta. Et kui muud kanalid on ära lõigatud, tuleb teave sinna ikka kokku.

Kas kõigisse Pärnumaa omavalitsustesse tulevad kerksuskeskused ja neist tekib kogu maakonda kattev võrgustik?

Vatsfeld: Tegime esimese kaardistuse eelmisel aastal ja saime kõikidest omavalitsustest oletatavad kerksuskeskuste kohad. Praegu me ei saa eeldada, et kõik need keskused on toimepidevad. Elektrivarustuse suhtes eelkõige.

Kindlasti areneme ja tulekul on eri toetusmeetmed, mille abil neid luua. Omavalitsustel endil on võimalik vaadata kohapealne olukord üle.

Nüüd teeme juba teist kaardistust. Kaasame omavalitsusi õppustele ja proovime kerksuskeskuse avamist läbi mängida: kuidas see päriselt toimib. See peab olema läbi harjutatud ja igati selge.

Lumiste: Oluline on, et kodanikuühiskonna organisatsioonid avavad ise neid keskusi. Näiteks külaseltsing. See seondub otseselt kogukondliku lähenemisega kriisidele ehk  tuues kokku külavanemad, saavad nemad omakorda infot edasi anda.

Külades on võimalik kaardistada oma ressursid ja teha ühiselt plaan, kuidas reageerida eri kriisidele. Kerksuskeskus oleks see punkt, kus olukorrateadlikkust üleval hoida ning juhatada inimesi õiges ja vajalikus suunas.

Info levik on kriisiolukorras väga tähtis. Kas meil on olemasolevate vahendite kõrval alternatiive? Tean, et Eestis on kasutatud mulluse pikema elektrikatkestuse ajal näiteks jahimeeste raadiosidet, et kaugete küladega sidet hoida.

Lumiste: Eks kõik looda tänapäeva sidevahenditele. Kriisivalmidus on elanikkonnapõhine ega saa eeldada, et võetakse kasutusele mingid erivahendid. Kui võtta kasutusele raadiojaamad, peab raadioside-eeskirja looma ja raadios rääkimine pole sama mis telefonis.

Tänapäeval kasutatakse eri äppe, et suhtlus oleks turvaline. Ega siin väga palju muid alternatiive ole kui inimeste omavaheline suhtlemine ja teadmine, kuidas kriiside korral käituda.

Sõjalise elanikkonnakaitsega hakkas päästeamet tegelema alles paar aastat tagasi, kui Venemaa ründas Ukrainat. 

Vaiko Vatsfeld

Vaiko Vatsfeld

Millisteks kriisideks peame Pärnumaal valmis olema?

Valtsfeld: Sõjalise elanikkonnakaitsega hakkas päästeamet tegelema alles paar aastat tagasi, kui Venemaa ründas Ukrainat. Enne seda tegelesime intensiivselt tsiviilkriisidega.

Oleme Pärnumaa kohta riskianalüüsi loonud ja meil on kaks hädaolukorda, millele reageerime. Üks neist on üleujutus, mis Pärnu näitel on meil kogu aeg päevakorral olnud. Igal aastal oleme rääkinud riigiasutuste ja omavalitsustega, kuidas selleks valmis olla ja kuidas elutähtsad teenused nagu side, küte, vesi, elekter, kohalike teede olukord seda kõike mõjutavad. Üleujutus mõjutab paljusid teenuseid ja paneb evakueeruma tohutu hulga inimesi ja me peame olema valmis vastu võtma neid, kes võib-olla peavad rannaalal kodudest lahkuma. Üleujutus puudutab suuresti Pärnut, kuid samuti kogu rannikut ja saari.

Kuidas me siin Pärnus siis selleks valmis oleme? Kas teame, kuhu vajadusel inimesed paigutada, oleme valmis pakkuma magamiskohta, jooki-sööki?

Lumiste: Meenub, kui 2005. aasta jaanuaritormi ajal Pärnu üleujutuse ajal päästeameti koordinaator olnud Renee Tammet küsis minult: mis sa arvad, kui palju siin kutsekoolis avatud evakuatsioonipunkti inimesi tuli? Küsin sama.

Minu mäletamist mööda oli neid tõesti mõni üksik, enamik leidis varju ikka tuttavate pool. Kuid me ei tea kunagi, kui suur üleujutus või muu kriis võib meid tulevikus tabada.

Lumiste: Selleks ongi ette valmistatud evakuatsioonipunktid juhuks, kui inimesel pole võimalik minna tuttavate või lähisugulaste juurde. Et ta saaks seal varju, toidetud, samuti vajaliku info kätte.

On meil siis ikkagi see konkreetne evakuatsioonikoht ja sealne varu olemas? Või on ainult plaan?

Lumiste: Kõike tõesti ei ole olemas. Meil on tekid, vooditarbed ja generaatorid, millest enne juttu oli. Samuti meeskond, kes neid kohti siis üleval peab. Naiskodukaitse on teinud valmisoleku heaks väga palju. Kaitseliidu panuseta oleks raske ette kujutada, kuidas kohalik omavalitsus saaks ühtselt ja terviklikult kriisi ära lahendada.

Kriisivalmiduse puhul tuleb kindlasti müts maha võtta Pärnu inimeste ees. Kõik minu head tuttavad, kes on Pärnus kriisidega tegelnud, ütlevad, et siinsed inimesed saavad üheskoos kriisidest üle ning juhid ja suhtevõrgustikud on võimelised alati koos toimima.

Viimase paari–kolme aastaga on kriisivalmiduse suhtes märgatavalt muutunud nii üksikisikute kui organisatsioonide mõttemaailm. 

Raivo Lumiste

Raivo Lumiste

Omavalitsused on aastate jooksul kogenud väga palju eri kriise ja nende kogemust tuleb väga tõsiselt võtta. Oleme kriisideks praegu rohkem valmis kui kümme aastat tagasi. Viimase paari–kolme aastaga on kriisivalmiduse suhtes märgatavalt muutunud nii üksikisikute kui organisatsioonide mõttemaailm. See on ülipikk samm edasi.

Vatsfeld: Kaks aastat tagasi võttis päästeamet kriisijuhtimise rolli politseilt üle ja hakkasime looma ulatuslikke evakuatsiooniplaane. Siis lisandus sõjaline elanikkonnakaitse ja saime esimest korda sihtotstarbeliselt rahastust elanikkonnakaitse arendamiseks. Saime arendada ka evakuatsioonivõimet ja tänu sellele on meil olemas vähemalt 10 000 inimesele voodid ja magamistarbed.

Millise piirkonna peale see varustus on mõeldud?

Vatsfeld: See on kogu Eesti peale. Me saame need viia sinna, kus neid parajasti vaja on. Kuid me tahame, et oleksime ka sõjalise ohu puhul võimelised rohkemaid inimesi majutama.

Evakuatsioonivõimekuses oleme astunud palju maad edasi. Seda tänu tihedale koostööle omavalitsuste ja riigiasutuste vahel. Meiegi vajame abi politseilt ja omavalitsustelt just evakuatsioonikohtade avamisel ja tööshoidmisel, toitlustamisel ja sanitaarülesannete lahendamisel.

Mis puudutab üleujutusteks valmistumist, on omavalitsustelgi hästi suur roll, et tema elutähtsate teenuste osutajad oleksid toimepidevad. Et näiteks vee-ettevõte teeks vastavaid toiminguid ja seadmed töötaksid ka võrguelektrita. Või et teede lahtilükkamiseks on vajalikud lepingud sõlmitud ja toimepidevus säilib.

Aga olete kaardistanud, kas ja kui palju on võimalik kaasata kriiside lahendamisse eraettevõtjaid?

Vatsfeld: Väga palju teebki omavalitsus koostööd erasektoriga: alltöövõtud eri teenuste osutamiseks või suhtlus raskete masinate omanikega. Omavalitsustel on kindlasti palju partnereid erasektoris. Me kogume ise ka selliseid kontakte ja operatiivsetel sündmustel vajame sellist abi tihtipeale.

Lumiste: Siin tuleb selgelt eristada, millised on kriisivalmiduses omavalitsuse ülesanded. Kui räägime evakuatsioonist, siis see on päästeameti korraldada ja juhtida. Kohalik omavalitsus on toetavas rollis ehk evakuatsioonikohad on määratletud, valmis ja toimepidevad. Koostöö on selleks, et kõik pooled saaksid täita oma ülesandeid parimal moel. Elutähtsad teenused kvalifitseeruvad omavalitsuse ülesandeks ja omavalitsusel on selles korraldav roll. Esitame teenuste osutajatele kindlad nõuded. Et kui mõni teenus ei toimi enam, siis kuidas kohalik omavalitsus ja teenuseosutaja teevad koostööd, et olukord lahendada.

Kui palju siinsed omavalitsused isekeskis selles vallas koostööd teevad?

Lumiste: Selline koostöö on kriitiline näiteks evakuatsiooni puhul ehk see võib toimuda vallast x valda y. Seda ei ole võimalik kuidagi teisiti teha kui omavalitsuste koostöös ja neid küsimusi lahendab Pärnumaa omavalitsuste liidus tegutsev turvalisuse nõukogu, kus on esindatud maakonna omavalitsused ja riigiametite esindajadki. Seal on võimalik rääkida pikemaajalise arengu teemadel. Näiteks üleujutuse teema pole sugugi lühike “lask”, et täna teeme, homme valmis. See on aastatepikkune töö, et teha Pärnu üleujutuskindlaks. On vaja eri riskianalüüse, enne kui jõutakse lahendusteni. Kaks ja pool meetrit veetõusu ei ole meil praegu probleem, aga mis saab 40 või 50 aasta pärast, kui vesi võib kerkida neli meetrit? Need on pikaajalised arenguprogrammid, milles linn ei ole üksi, vaid riik on siin abiks.

Lõpetuseks. Millise hinde te kümnepallisüsteemis annaksite siinsele elanikkonnakaitsele ja kriisivalmidusele?

Valtfeld: Saan toetuda vaid faktidele. 2022. aasta kriisiindeksi uuring näitas, et meie kõigi omavalitsuste keskmine tase vastas kuuele. Maksimum oli 12, seega oleme poole peal.

Lumiste: Kusjuures üheksa punkti sai vaid üks omavalitsus ehk  rohelises tsoonis on Tallinn, mis on kõige kõrgemal tasemel. Enamik omavalitsusi vastas tõesti kuuele punktile. Pärnu linna teenuste tase sai neli punkti. Maakonna omavalitsustest oli Tori vald viie ja Saarde kuue punkti vääriline. Samuti oli kuue punktiga väga tubli Häädemeeste. Meid ümbritsevad omavalitsused on kriisivalmiduses jõudnud edasijõudnute sekka ehk olnud väga tublid ja töökad.