PIKK INTERVJUU ⟩ Suure südamega mängujuht Isaiah Hart: Ma ei pruugi enam kunagi korvpalli mängida

Isaiah Hart tunneb raskel ajal kaaslaste meeletut toetust. Ta jääb kindlasti oma Pärnu-aastaid hea sõnaga mäletama. Foto: Mailiis Ollino

Sombune märtsikuu ilm. Puhub kõva tuul ja termomeeter näitab üksnes üht soojakraadi. Peidan end talvejope kapuutsi varju ja lõdisen. Ja kui kell lööb täpselt kümme hommikul, saabub kokkulepitud ajaks spordihalli ette Pärnu Sadama korvpallimeeskonna selle hooaja suurim korvikütt … rattaga! Isaiah Rayshaud Hart on üksnes dresside väel, pole mütsigi peas! Endal lai naeratus näol.

Tunnise intervjuu käigus saan kinnitust, et Hart on väga hea inimene. Siiras. Suure südamega … ja nagu jutust välja tuleb, siis liigagi suurega. Ehkki 24aastase palluri tervise ja edasise sportlaskarjääri kohal ripuvad suured küsimärgid, jutustab atleet endast pealtnäha muretult. Kirglikult, sära silmis. Vähemalt kümnel korral purskab niimoodi naerma, et vajab jätkamiseks aega.

Võtnud kohvikus istet, kulgeb kahe korvpallifanaatiku vestlus automaatselt sinavormis.

Kas sul niisuguse ilmaga õues külm pole?

Enam mitte, ma olen sellise ilmaga juba harjunud. Eile (esmaspäeval, M. P.) oli palju külmem ja tuulisem, siis midagi tundsin.

Mäletan, et kui ma esimest korda Eestisse jõudsin, oli paks lumi maas ja mul polnud samamoodi jopet. Sammusin dressikaga Johni (meeskonna juht Johan Kärp, M. P.) ja tema abikaasa Marikka juurde ja nad leidsid mulle mingi lastejope, mida alguses kandsin. (Naerab.) Nad ütlesid, et «ei-ei, ilma talvejopeta me siin ringi ei käi».

Kas pärast ülikooli oli seegi võimalus, et sinust ei saagi profikorvpallurit ja hakkad tegema hoopis midagi muud?

Kusjuures oli isegi väga suur võimalus, et ma ei mängi enam kunagi! Esiteks seepärast, et ülikoolis polnud mu (korvpalli statistilised, M. P.) numbrid nii head, et kellelegi üldsegi silma jääda. Mul polnud agenti ega mingit võimalust siia (Euroopasse, M. P.) pääseda. Saatsin isegi treeneritele e-kirju, et võtke mind satsi, aga vastati, et nii need asjad ei käi, sest keegi pole mind näinudki.

Valmistasin end juba muudeks ametiteks ettegi: suhtlesin ühe majahalduse ettevõttega, et alustada sealt ja siis vaikselt kõrgemale liikuda. Siis sekkus minu keskkooliaegne treener, kellele kuulub kogukonnakeskus, kus hoolitsetakse vaimsete probleemidega inimeste eest. Läksin sinna ja aitasin mõnda aega neid.

Novembri lõpuks olite eurosarjast välja kukkunud ning Davis Geks, Sergii Pavlov ja Walker saadeti koju. Sinu katseaeg hakkas lõppema ja kuulsin, et sindki taheti USAsse tagasi saata. Tean, et sponsorid küsisid Kärbilt: «Kas sa olid purjus, kui Hartile võimaluse andsid? See ei oska ju midagi! Vormist väljas, paksu pepu ja jubeda visketehnikaga». Neid irvhambaid ikka jagus. Jõudis selline tagasiside sinunigi?

Natuke ikka, küll agendi kaudu.

Ja siis sekkus sinu õde! Saatis Kärbile südamliku kirja, et sa väärid veel üht võimalust. Teadsid sa tol ajal sellest?

Ei, mul polnud õrna aimugi!

Mäletan, et agent helistas mulle ja ütles, et suure tõenäosusega saadetakse mind koju.