PIKK INTERVJUU ⟩ Suure südamega mängujuht Isaiah Hart: Ma ei pruugi enam kunagi korvpalli mängida (1)

22. märts 2024, 21:55

Isaiah Hart tunneb raskel ajal kaaslaste meeletut toetust. Ta jääb kindlasti oma Pärnu-aastaid hea sõnaga mäletama. Foto: Mailiis Ollino

Ma ise tunnen end täiesti tervena, aga elektrokardiogramm (EKG) näitab midagi muud.
Elus on muudki peale korvpalli, mul on veel nii palju ees!

Sombune märtsikuu ilm. Puhub kõva tuul ja termomeeter näitab üksnes üht soojakraadi. Peidan end talvejope kapuutsi varju ja lõdisen. Ja kui kell lööb täpselt kümme hommikul, saabub kokkulepitud ajaks spordihalli ette Pärnu Sadama korvpallimeeskonna selle hooaja suurim korvikütt … rattaga! Isaiah Rayshaud Hart on üksnes dresside väel, pole mütsigi peas! Endal lai naeratus näol.

Tunnise intervjuu käigus saan kinnitust, et Hart on väga hea inimene. Siiras. Suure südamega … ja nagu jutust välja tuleb, siis liigagi suurega. Ehkki 24aastase palluri tervise ja edasise sportlaskarjääri kohal ripuvad suured küsimärgid, jutustab atleet endast pealtnäha muretult. Kirglikult, sära silmis. Vähemalt kümnel korral purskab niimoodi naerma, et vajab jätkamiseks aega.

Võtnud kohvikus istet, kulgeb kahe korvpallifanaatiku vestlus automaatselt sinavormis.

Kas sul niisuguse ilmaga õues külm pole?

Enam mitte, ma olen sellise ilmaga juba harjunud. Eile (esmaspäeval, M. P.) oli palju külmem ja tuulisem, siis midagi tundsin.

Mäletan, et kui ma esimest korda Eestisse jõudsin, oli paks lumi maas ja mul polnud samamoodi jopet. Sammusin dressikaga Johni (meeskonna juht Johan Kärp, M. P.) ja tema abikaasa Marikka juurde ja nad leidsid mulle mingi lastejope, mida alguses kandsin. (Naerab.) Nad ütlesid, et «ei-ei, ilma talvejopeta me siin ringi ei käi».

Räägi mulle oma lapsepõlvest.

Olen pärit Georgia osariigist väiksest Morrow’ linnast. Elasin kooliõpetajast ema ja kahe vanema õega. Isa elab Põhja-Carolinas mu kasuema ja väikse vennaga, kes saab tänavu viieseks. Olen perega väga lähedane.

Mu lapsepõlv oli suures osas lahe ja kerge. Ema tegi kõik endast oleneva, et meil, lastel, oleks kõik olemas. Ehkki ta ei teeninud eriti palju raha – kooliõpetajad on nii alamakstud! –, ei saanud me kunagi millegi üle nuriseda: kui midagi väga-väga tahtsime, leidis ta alati võimaluse.

Millal tulid sport ja korvpall sinu ellu?

Mu esimene korvpallimälestus pärineb ajast, kui olin neljane. Aga korvpall pole alati olnud mu lemmik, minu esimene armastus oli jalgpall.

Ameerika jalgpall ikka?

Ei-ei, soccer! Mulle meeldis, et see mäng oli nii voolav: seal polnud nii palju mänguseisakuid kui korvpallis. Olin laps, mängisin keskväljal ja jooksin lihtsalt ringi. Kaitsesin-ründasin. See oli lõbus.

Alates põhikoolist (6.–8. klass, M. P.) mängisin Ameerika jalgpalli ja jooksin. Aga viimaks võttis korvpall ikka võimust. See oli spordiala, mida harrastas kogu mu pere: isa, ema, onud-tädid.

Umbes 11. klassis sain aru, et minust võib saada professionaal. Tuleb tunnistada, et enne seda oli mul üsna madal enesehinnang: esiteks seepärast, et mind õpetati lapsena olema alandlik, mitte upsakas ega endast liiga hästi arvama. Teiseks, kui läksin teistega võistlema, arvasin, et minu tase pole nende omaga võrreldav: viimaks suutsin teised siiski kinni püüda ja nendega sammu pidada.

Olid sa koolis musterõpilane või keskendusid spordile?

12–14aastasena olin väga hea õpilane. Mäletan, et kui sain esimest korda hindeks C (kolme, M. P.), nutsin nagu hull. Gümnaasium oli mulle juba raskem, sest läksin erakooli: see oli rangem ja häid hindeid raskem saada. Aga pere kinnitas mulle alati: haridus on kõige olulisem ja korvpallikarjäär ei kesta igavesti! Keskendusin mõlemale, aga õppetöö oli alati tähtsaim.

See oli kindel, et lähed edasi ülikooli?

Kahtlemata, polnud küsimustki. Aga sain aru, et mul on sinna kõige lihtsam pääseda korvpallistipendiumi abil. Selle ma ka sain, niisiis oli ülikool tasuta. Mul oli eri variante, aga Loyola ülikool oli esimene, mis minuga ühendust võttis ja tahtis, et tuleksin Marylandi. See oli mu kodukohast umbes kümnetunnise autosõidu kaugusel ehk üsna kaugel.

Mängisin neli aastat Loyola Greyhoundi tiimis. Kuulusin küll algkoosseisu, aga polnud võtmemängija. Sain mängida koos suurepäraste korvpalluritega – ühega, kes mängis Sadamaski, Andre Walkeriga. Tema oligi põhjus, miks ma praegu üldse Eestis olen. Pärast seda, kui ta sai Pärnus kohutava vigastuse (ACL ehk põlve ristatisideme rebend, M. P.), soovitas ta mind meeskonnale.

Mängisime üliõpilasliiga kõrgeimal tasemel (D1) ja võitsime korra oma conference’i (piirkonna, M. P.) meistritiitli ja oleksime peaaegu pääsenud NCAA Märtsihullusele (March Madness, üleriigiline finaal, M. P.). Mängisin samas tiimis ka praeguse NBA-mehe Santi Aldamaga, kes nüüd kuulub Memphis Grizzliese võistkonda.

Kas sinagi unistasid NBAst?

Muidugi! Igaüks, kes USAs kossu mängib ja tahab pääseda kõrgeimale tasemele, unistab sellest.

Kui palju ja mille poolest erinevad USA ja Euroopa korvpall?

Siin on korvpall oluliselt kiirem ja mängitakse targemalt: mängijad on vanemad ja paljud on alustanud profikarjääri juba 16aastaselt. Neil on rohkem kogemusi ja teadmisi.

Kui sa oled USAs näiteks gümnaasiumis kõva tegija, siis see ei kandu alati täiskasvanute korvpalli üle. Eurooplasi õpetatakse teistmoodi korvpalli mängima: kui USAs rõhutakse individuaalsetele oskustele ja vorbitakse skoorijaid, siis siin on tähtsaim tiimitöö.

Lõpetasid Loyola ülikooli 2021. aasta kevadel, aga jõudsid Pärnusse 2022. aasta novembris. Mis sa vahepealsed 1,5 aastat tegid?

Koroona tõttu anti kõigile sportlastele ülikoolis lisa-aasta. Kuulusin Auburni ülikooli Montgomerys ja mängisime D2-tasemel. Sain aastakese kodule lähemal, Alabamas olla. Lõpetasin kooli ja mängisin kossu.

Kas pärast ülikooli oli seegi võimalus, et sinust ei saagi profikorvpallurit ja hakkad tegema hoopis midagi muud?

Kusjuures oli isegi väga suur võimalus, et ma ei mängi enam kunagi! Esiteks seepärast, et ülikoolis polnud mu (korvpalli statistilised, M. P.) numbrid nii head, et kellelegi üldsegi silma jääda. Mul polnud agenti ega mingit võimalust siia (Euroopasse, M. P.) pääseda. Saatsin isegi treeneritele e-kirju, et võtke mind satsi, aga vastati, et nii need asjad ei käi, sest keegi pole mind näinudki.

Valmistasin end juba muudeks ametiteks ettegi: suhtlesin ühe majahalduse ettevõttega, et alustada sealt ja siis vaikselt kõrgemale liikuda. Siis sekkus minu keskkooliaegne treener, kellele kuulub kogukonnakeskus, kus hoolitsetakse vaimsete probleemidega inimeste eest. Läksin sinna ja aitasin mõnda aega neid.

Kuidas sa viimaks Pärnusse jõudsid?

Kui Walker sai vigastada, kirjutas ta mulle ja küsis, kas olen vormis. Vastasin, et muidugi. Sadam vajas mängijat ja oli mu nõus lennutama Pärnusse katseajale. Ütlesin, et olen valmis. See oli minu ainus võimalus.

Kui ma viimaks siia jõudsin, sain aru, et olen vormist ikka väga väljas. (Naerab laginal.) Esimeses trennis mõistsin, et kõik tiimikaaslased on minust palju kiiremad ja tugevamad. Kui võimsalt nad treenisid … Ja kaks trenni päevas? Seda oli mulle ilmselgelt liiga palju! Kohe esimeses trennis läks mul kogu keha krampi. Mäletan siiani, kuidas treenerid mind vaatasid: see vend pole küll valmis korvpalli mängima! Õnneks võtsid tiimikaaslased mu kiiresti omaks.

Isaiah Hart (palliga) tõusis meeskonna üheks liidriks. Foto: Eero Vabamägi

Sattusid meeskonda huvitaval ajal. Satsil ei läinud hästi, Toomas Annuk sai kinga ja Gert Kullamäe nimetati peatreeneriks. Debüteerisite koos Kullamäega, kui kaotasite karikamängus Tartule 84:91. Tõid 17 minutiga viis punkti ja andsid kuus söötu, aga tabasid üheksast viskest üheainsa. Olid närvis?

Absoluutselt. Sain aru, et elan viimaks oma unistuste elu ja pean hakkama end tõestama. Lootsin, et ma ei mõtle üle ega käki midagi ära, sest meeskonnal oli juba käekiri välja kujunenud. Aga mu esimene treener, kelle käe all pidin mängima hakkama, oli läinud. Olin kahtlemata närvis.

Teises matšis, eurosarja võidumängus Hollandi tiimi Den Boschi vastu pandi sind juba algkooseisu. Kõmmutasid kohe esimesel poolajal tiimi parimana 12 silma. Ilmselt tõi see suurt kergendust, et suutsid näidata: jagad matsu küll.

Kindlasti. Olin ju äsja saabunud ja esimeses mängus põrunud. Jõudsin juba mõtlema hakata: ma tahan nende meestega koos olla ja professionaalsel tasemel mängida, aga kas ma ikka suudan? Mäletan, et tabasin Den Boschi vastu samuti kehvasti (3/9, M. P.), aga suutsin juba platsil korvpalluri moodi liikuda: olin selleks ajaks saanud pisut paremasse vormi. Aga kokkuvõtvalt õnnestus see mäng palju paremini kui esimene.

Novembri lõpuks olite eurosarjast välja kukkunud ning Davis Geks, Sergii Pavlov ja Walker saadeti koju. Sinu katseaeg hakkas lõppema ja kuulsin, et sindki taheti USAsse tagasi saata. Tean, et sponsorid küsisid Kärbilt: «Kas sa olid purjus, kui Hartile võimaluse andsid? See ei oska ju midagi! Vormist väljas, paksu pepu ja jubeda visketehnikaga». Neid irvhambaid ikka jagus. Jõudis selline tagasiside sinunigi?

Natuke ikka, küll agendi kaudu.

Ja siis sekkus sinu õde! Saatis Kärbile südamliku kirja, et sa väärid veel üht võimalust. Teadsid sa tol ajal sellest?

Ei, mul polnud õrna aimugi!

Mäletan, et agent helistas mulle ja ütles, et suure tõenäosusega saadetakse mind koju. Ainuke võimalus, kuidas jääda, oleks vahest see, kui saan vähem palka. Polnud küsimustki, muidugi olin ma sellega nõus: tahtsin vaid siia jääda!

Arvasin kaua, et väiksem palganumber oligi ainuke põhjus, miks ma sain jääda. Alles hiljem sain sellest õe kirjast teada. Viimaks õde helistas mulle ja ütles, et ära palun kurjaks saa, aga ma tegin midagi. Hiljem rääkis John samuti mulle, kui ilusa kirja ta sai, ja ütles, et me lubame sul jääda. Olin üliõnnelik.

Mu vanim õde on mu suurim toetaja, ta on minusse kogu aeg uskunud.

Kärp ütles mulle hiljem, et see oli hooaja võtmemoment: sinu meeskonda jätmine. Lõpuks olid juba põhimees, kõva tegija, kes «tassis» mitu mängu üksi ära, ja meeskond sai hooaja lõpuks kaela pronksi. Mis plõks sul siis viimaks ära käis, et suutsid end järgmisele tasemele viia?

Mäletan ühte mängueelset visketrenni, kui Kullamäe tuli minu juurde ja ütles: «Ma tean, et sa oskad visata, ma usun sinusse!» Ta jalutas minuga kogu trenni kaasa ja aitas mänguks valmistuda. See, et ta minuga nii käitus, rahustas mind ja andis sellise enesekindluse, mida mul varem polnud. See oli värskendav kogemus.

Hooaeg lõppes hullu play-off’iga: kõik seeriad läksid 3:2ni ja mängisime maksimaalsed 15 mängu. Ma olin hooaja lõpuks täiesti läbi! Mul oli pärast viimast mängu kaks rebenenud kõõlust ja mäletan, et ütlesin Saskiale (Vunk, füsioterapeut, M. P.), et ma ei suuda enam kõndidagi!

Isaiah Hart kõmmutas Pärnu särgis nii mõnegi võiduviske. Foto: Arko Kask

Oma esimesel hooajal mängisid voodikoha, toidu ja väikse taskuraha eest. Kui hooaeg läbi, tuli John ilmselt kiiresti sinu juurde ja pakkus uut kontrahti, kus numbrid ikka suuremad?

Jah, uus leping oli palju parem ja ma võtsin selle kiiresti vastu. (Naerab.)

Esiteks meeldis mulle tõsiasi, et Pärnu oli see sats, kes andis mulle võimaluse. Samuti see, kuidas siin läbirääkimisi peetakse, ja meie mängustiil. Teadsin ka, et järgmisel hooajal jääb tiim suuresti samaks. Nüüd, kui olin ennast tõestanud, tahtsin kindlasti tagasi tulla ja teha kaasa terve hooaja.

Läksin suveks USAsse tagasi ja lubasin endale, et naasen Eestisse palju paremas vormis kui eelmine kord. (Naerab südamest.) See oli minu prioriteet. Teiseks lihvisin kõvasti oma hüppeviset. Need olid kaks asja, mille üle tiim varem nurises.

Mida sa Pärnus vabal ajal teed?

Minu lemmiktegevus on kahtlemata booling. Ma mängisin seda OKOKi vabaajakeskuses nii palju, et ükskord, kui tegin oma elu mängu ja viskasin rekordi – umbes 170 punkti –, tuli sealne töötaja minu juurde ja ütles, et meil on siin oma tiim, kas ma sooviks sellega liituda. (Kõkutab.) Nüüd olen piljarditki mängima hakanud.

Kas sul on siin lihtne sõpru leida või on need peamiselt su tiimikaaslased?

Peamiselt võistkonnakaaslased, sest veedan ju nendega enim aega. Meil on omavahel väga hea keemia ja võin neist igaühega suhelda. See võib kõlada lihtsalt ilusa vastusena, aga päris tõsiselt, suhtlen kõigiga. Näiteks hiljuti, kui käisin Tallinnas uuringutel, olin Ivo [Van Tamme] kodus koos tema ja ta emaga. Tundus, nagu oleksin enda kodus.

Kui käin Pärnus väljas, näiteks ööklubis, ei karda inimesed minuga rääkima tulla. Olen leidnud väga palju häid sõpru, kes tiimi ei kuulu. Olen selle eest ülitänulik, sest see teeb siin elamise palju lihtsamaks. Enne kui ma siia tulin, öeldi mulle, et ma vaataksin

ette: eestlased pole mustanahalistega harjunud. Mul pole siin kordagi kellegagi mingit probleemi tekkinud, kõik on sõbralikud.

Kuidas sa ennast inimese ja meeskonnakaaslasena iseloomustaksid?

Ma hoolin teistest rohkem kui endast. Ma teen alati kõik endast oleneva, et inimesed minu ümber tunneksid end mugavalt – vahet pole, kas elus üldse või võistkonnas –, sest tean, et elu on siis palju lihtsam.

Kas sa oled tundnud koduigatsust?

Mitte kordagi. Ka Loyola ülikoolis ei pääsenud ma pikalt koju. See aitas mul valmistuda Eestiks.

Eesti keelt ka räägid?

Jaa! «Mis sinu nimi on? Kuidas läheb?» Ma räägin inglise keelt (püüdlikus eesti keeles ja jätkab inglise keeles, M. P.). Oskan ka 100ni lugeda, aga see viimane number läheb kogu aeg meelest.

Sada.

Olen kuulnud, et eesti keel on üks maailma viiest keelest, mida on kõige raskem õppida. Seda ongi väga raske õppida, aga mulle jääb väga hästi sõnade kõla meelde, ja kui saan veel samal ajal huultelt lugeda, suudan midagi ikka meelde jätta.

Selle hooaja algus läks teil täiesti nässu. Tunnistasite eurosarjas selliste «kossuriikide» klubide paremust nagu Kosovo ja Island.

Meil olid eelringis kõik trumbid käes, mängisime veel kodusaalis, aga ei suutnud läbi murda. Olime enda etteastetes ülipettunud, me ei suutnud oma ülesannet täita.

Isaiah Harti mängud on mängitud. Foto: Arko Kask

Hooaja alguses kõmmutasid Raplale üleplatsimehena 28 silma ja selle mängu järel oli teil tabelis viis võitu ja kolm kaotust. Siis liitus tiimiga teine mängujuht Siim-Markus Post. Kas tundsid, et seejärel tekkis mingi sisemine konkurents: kes nüüd hakkab dirigeerima ja mänguminuteid saama?

Ei, üldsegi mitte: Posti liitumine oli meie tiimile ülioluline. Ta on tõeline mängujuht, üritan temalt palju õppida. Kümme söötu? Pole mingi probleem! Oskab skooridagi. Teda on lausa lust vaadata.

Mina teen seda, mida tiim vajab. Mängujuhina pean tegema olulisi otsuseid ja kaasama tiimikaaslasi mängu nii palju kui võimalik. Leidma nad õigetel positsioonidel, et nad saaksid viskeid ja oleksid õnnelikud. Kuna ma olin Ameerikas puhas skoorija, tekivad mul mõnikord silmaklapid ette ja põrutan lihtsalt ise korvi alla. (Naerab.)

Kullamäe rõhutab, et pean kogu aeg tervet platsi nägema ja mängu kontrollima. Et oleksin liider, kõige targem mees väljakul. Teda ei huvita mängijate statistikaread, vaid kuidas meeskond toimib tervikuna. Tema põhiline soov on, et võitleksime rohkem kui vastased – sealt meie mäng pihta hakkabki. Ta on väga hea õpetaja, samal ajal ülimalt emotsionaalne.

Millise lisaväärtuse annab abitreener Martin Müürsepp?

Kusjuures, kui ta meiega liitus, siis ma ei teadnudki, et ta on NBAs mänginud. (Naerab.) Martin toob meie meeskonda kõvasti teadmisi: ta tunneb korvpalli peensusteni, sest on igal pool väga kõrgel tasemel mänginud. Ta oskab ka hästi nalja teha: kannab selle eest hoolt, et oleksime pingevabad. Et jääksime teatud hetkedel rahulikuks. Mis on naljakas, sest olen kuulnud, et kui ta ise mängis, polnud ta teps mitte rahulik. (Naerab.) Ta on meie suur motiveerija.

Aasta lõpus kaotasite seitse mängu järjest ja tundus, et sõelmängude rong on jälle läinud. Kas toona tekkis meeskonnas pingeidki?

Mäletan, et pidime lihtsalt omavahel asjad läbi rääkima – eriti kaitsemängus –, sest seejärel hakkasid ju uuesti võidud tulema. Lõpetasime halva seeria Tallinna Kalevi vastu (võideti 41ga, M. P.): see tõi meid uuesti ühele lainele. Näitasime, milleks me võimelised oleme, ehkki Kalev pole kõige kõvem tiim.

Kindlasti tuli kasuks nädalane paus, kus kõik saadeti koju. Sain korra Ameerikas käia: akusid laadida, mõtted klaariks.

Isaiah Hart sai tänavu 25 mänguga kirja keskmiselt 13,9 punkti, 4,5 söötu ja 3 lauapalli. Foto: Urmas Luik

17. veebruar. Tahtsite karikavõistluste kolmanda koha hoopis noorele Viimsi meeskonnale kinkida?

Püha jumal, see oli hull mäng! Nad mängisid nii hästi ja tabasid igasuguseid viskeid. Õnneks siiski võitsime. Pärast seda tuli kolmenädalane paus, kus hakkasime treeningutel üksteist viimaks hästi mõistma ja saime omavahel rünnaku klappima. See periood oli meie tiimile ülioluline.

Sellele järgnes kättemaks kodusaalis Riia Zelli vastu. Tõusid seal kangelaseks: viskasid viimase kolme minutiga üheksa silma ja vedasid meeskonna sõelmänge silmas pidades ülitähtsa võiduni.

See oli minu viimane mäng.

Kolm päeva hiljem sa enam Valmiera vastu platsile ei jooksnud. Mis vahepeal juhtus?

Meil on kogu hooaja vältel terviseuuringud. Mina tegin enda oma umbes kuu tagasi ja siis tulid vastused – mingid näitajad olid ebanormaalsed. Pärast Zelli mängu oli selge, et ma ei saa enam edasi mängida.

Ma ei saa väga spetsiifiliselt rääkida, sest me ei teagi, mis mul täpselt viga on. Arvatavasti on see geneetiline probleem. Käisin ka eile Tallinnas doktori juures, kus sain teada, et peame tegema geneetilisi uuringuid, mille tulemused saadakse teada paari–kolme kuuga, sest need saadetakse Saksamaale. Niisiis läheb veel kõvasti aega, enne kui midagi lõplikult selgeks saab.

Igatahes on see mure seotud mu südamega. Just eile kardioloog ütles, et mu süda paistab terve, aga see on liiga suur.

Sadam pidi tegema otsuse (Harti pole enam meeskonna nimekirjas, M. P.), sest risk oli liiga suur. Aga olen neile tänulik, et nad lubasid mul jääda (Hart käib endiselt treeninguid-mänge vaatamas ja elab Pärnus, M. P.) ja nad hoolitsevad kõige eest, et saaksin välja uurida, mis mul siis viga on.

Eriti tahan ma tänada meie tiimi arsti Eero Jakobsoni, kelle abiga on kõik läinud sujuvalt. Ta võinuks näiteks mu esimeste uuringute tulemusi vaadata ja öelda midagi sarnast, et «ah, sportlase kohta on need enam-vähem normaalsed ja mängi edasi». Aga tema tahtis edasi uurida, et kõik oleks korras. Sa ei kujuta ette, kui palju ta on minu heaks sel hooajal teinud.

Küllap see uudis rabas sind.

Absoluutselt, sest ma ise tunnen end täiesti tervena. Aga elektrokardiogramm (EKG) näitab midagi muud …

Olevat sportlase jaoks tõsine asi, aga kui sport välja jätta, peaksin saama elada normaalset elu, ma ei tohi lihtsalt midagi väga intensiivset teha. See häda võib olla tingitud sellest, kui kõvasti olen ma seni sporti teinud, või on hoopis geneetiline probleem. Seepärast peangi lisauuringutel käima. Kui see on minu senise kõva töö ja treeningute pärast, on võimalus, et see läheb normaalseks tagasi.

See oli kahtlemata šokk … Kui ma sain sellest teada, käis mul peast läbi mõte, et tervis on ikka kõige tähtsam. Muidugi tahtnuks ma Valmiera vastu platsile joosta, aga tuleb tõdeda, et elus on muudki peale korvpalli. Mul on veel nii palju ees!

Muidugi olen kurb, sest ma ju ei tea, mis minu karjäärist edasi saab. Arstid ütlevad, et ma ei pruugi enam kunagi korvpalli mängida. Selle tõsiasjaga on raske leppida. Kui tuleb välja, et minuga on kõik korras, tuleksin kahtlemata Sadama korvpallimeeskonda tagasi. Aga kui see on minu sportlaskarjääri lõpp, tahan jääda selle mänguga seotuks: minu kirg on noori juhendada ja teadmisi edasi anda.

Jään kindlasti oma Pärnu-aastaid hea sõnaga mäletama: nemad andsid mulle võimaluse ja siin on minu teine kodu. Tean, et paljud lihtsalt ütlevad nii, aga mina tõesti tunnen seda.

Kes on sind raskel ajal enim toetanud?

Kindlasti treenerite tiim, John ja tema naine, meie meeskonna arst – nad kõik lohutasid ja toetasid mind. Siiani toetavad ja teevad kõik endast oleneva, et asi saaks selgeks, enne kui USAsse tagasi lähen. Olen hooaja lõpuni siin.

Ma tunnen MEELETUT toetust. Fännidki kirjutavad ja loodavad, et minuga on kõik hästi. Annavad teada, et kui midagi vajan, andku vaid märku. Siin on võimas kossukommuun, vägevad inimesed! Mu tiimikaaslane Troy Barnies, kes on mänginud igal pool, on mulle korduvalt kinnitanud, et Pärnu on kahtlemata parim koht, kust teekonda alustada. Olen temaga 100 protsenti nõus.

Mõistagi rääkisin perele: mu ema oli väga kurb, sest ta teab, kui kõvasti olen ma tööd teinud, et siiani jõuda. Mu isa tundis selle üle rõõmu, et ma ise tunnen end tervena, ja Sadama meeskond toetab mind lõpuni.

Ja mu õde, kes Johnile kirja kirjutas (puhkeb naerma) … tema ei tea mitte midagi, sest ta liitus äsja armeega. Ma just hiljuti helistasin talle, tal oli kaks minutit aega rääkida. Alustasin juttu: «Sa ei teagi, mis minuga toimub ...» Hakkasin siis talle korvpallist rääkima ja ta viskas toru hargile!

Johan Kärp, Pärnu Sadama juht

Isaiah’ tulek meie klubi juurde on üks ajaloo lahedamaid lugusid.

Mäletan hästi, kui ta esimesel hooajal esimeses mängus Tartu vastu platsile läks ja ma mõtlesin: «Tee kaitses oma asjad ära, aga palun ära peale viska!» Tema viskeliigutus tundus nii vale! Ja siis ühel hetkel hakkas ta, vastupidi, pea kõiki viskeid korvi panema. Seesama hullumeelne viskeliigutus on meid nii eelmisel kui sel hooajal paljude võitudeni aidanud.

Isaiah on meeskonnamängija, kes mõtleb alati teistele. Rõõmsameelne ja töökas, särasilmne päikesepoiss.

On siiralt kahju, et terviseprobleem ei lase tal korvpallimaailmas oma unistusi täide viia. Aga korvpall ei ole elus ainuke asi, on palju teisi tegemisi ja väärtusi. Kogu meie klubi soovib, et tema unistused täituksid!

Kommentaarid (1)

PIKK INTERVJUU ⟩ Suure südamega mängujuht Isaiah Hart: Ma ei pruugi enam kunagi korvpalli mängida (1)

Johan Kärp, Pärnu Sadama juht

Märksõnad