Lugeja kiri ⟩ Kui teada saadaks, võidaks Kure rahvas ka Siberisse viia

1949. aasta märtsis algas inimjaht: kulakute küüditamine Siberisse. Foto: Dmitri Kotjuh

See kõik, millest kirjutan, sai alguse teise maailmasõja ajal ja jätkus kuni 1949. aasta märtsiküüditamiseni.

Meie rikkad sugulased, suure ja jõuka Kure talu omanikud aitasid meid sõja ajal ja ka hiljem nii nõuga kui ka materiaalselt. Eriti aga materiaalselt, siis kui meie kodutalu vabavallamaja, meie elukoht sõjakeerises, langes kõige seesoleva ja abihoonetega tuleroaks.

Kõik hea aga tõi saatus neile tagasi, just tänu meie emale.

Kuidas ema toona Kure peret, kui nemad väga abi vajasid, aidata sai ja aitas, sellest pajatangi.

Et paremat ülevaadet saada, kuidas, millal ja mismoodi see toimus, valgustan tolleaegsete sündmuste tagapõhja.

Suurküla, kus asus Kure talu, oli tõesti suur küla. Seal oli enamik talusid suured ja väga jõukad. See oli muidugi väga rõõmustav, et Eesti talupidajad nii hoolsad, tragid ja töökad olid, et oma talu majapidamist nii hästi arendada ja heale järjele viia oskasid.

Ainult et kes oskas seda ette näha, et just nende inimeste jõukuse ja rikkuse venelased hiljem suureks kuriteoks tembeldavad. Jah, seda tegi tõesti Eesti okupeerinud Vene valitsus, kurikuulus Stalini valitsus. Kõik rikkad talupojad nimetati kulakuteks. Ja kulakud olla kurjategijad, vereimejad ja väga ohtlikud riigivastased elemendid – nii pasundasid tolleaegsed ajalehed, raadio, punaste sabarakud.

Ja siis, 1949. aasta märtsis algas inimjaht: kulakute küüditamine Siberisse. Oli veel külm aeg, lumi kohati sulamata. Ühel pimedal varahommikul kihutasid suured Vene sõjaväe veoautod hambuni relvastatud Vene sõduritega alla Suurkülla ja terve Eestimaa teedel suunaga jõukatesse küladesse ja taludesse. Armutult püüti inimesi ja paljud, kes põgeneda tahtsid – olgu need vanakesed või naised lastega, meestest rääkimata –, lasti maha. See oli kohutav traagika ja õudus: inimesi aeti kui metsloomi taga, peksti ja alandati. Nendega käidi ümber kui kõige suuremate kurjategijatega. Nagu hiljem kuulsime, olid paljud taluperemehed hingeahastuses oma kodule isegi tule otsa pannud, mõni oli ka ennast maha lasknud, et ise ja ka nende isatalu Vene võõrvõimu ja nende sabarakkude saagiks ei langeks.

Kõik need kinnivõetud ja kinnipüütud talupered laeti ja aeti nagu loomad veoautode kastidesse ja viidi siis teatud raudteejaamadesse loomavagunitega rongidele. Nende äraküüditatute hulgas oli palju meie koolilapsi. Mäletan veel selgelt, kui me oma kooli juures, kus seisid need venelaste sõjaväe veoautod, püüdsime veoautode juurde pääseda, kus olid paljud meie kooli õpilased isade-emade, vanaisade-emade ja õdede-vendadega. Valvesõdurid aga karjusid meie peale ja hirmutasid meid automaatidega eemale. Nii nutsime seal kõik: nemad veoautode juures ja meie, mahajääjad, kooli õuel.

Nagu teada, olid need loomavagunitega rongid, inimesi täis kiilutud, enamikul polnud ei süüa ega juua, kuna mõni sõdur ei olevat lubanud äraviimisel tükki leibagi kaasa võtta. Rongid, mis viisid 1949. aasta märtsis ära kümneid tuhandeid taluperesid – nende seas nii kolmekuune imik kui 90aastased vanakesed –, sõitsid mõningate päevade pärast, kui inimjaht oli lõppenud, külma Siberi poole teele.

Nende küüditatute hulgas olid ka Eesti Wabariigi riigiametnikud, ärimehed, vabrikuomanikud ja muu sõjaeelse Eesti intelligents.

Samal ajajärgul, sama aasta märtsis toimus ka see, millest nüüd kirjutada tahangi. Nimelt märkasime ükskord vennaga, et ema igal õhtul pimeduse tulekuga läheb kodunt ära. Ja läheb nii, et meile, lastele, ei ütle ühtki sõna. Tema tagasi tulles pärisime siis, kus ta käis. Ema napp vastus oli: käisin Läätsa naabertalus, oli vaja nendega midagi rääkida.

Järgmine õhtu aga sama lugu, ema jälle kadunud. Siis otsustasime vennaga, et kui ta jälle õhtul kuhugi läheb, hiilime talle järele. Lapsed on ju nii nagu naasklid, nende eest ei jää midagi varjule. Veel panime siis tähele, et emal, kui ta õhtul ära läks, oli ka mingi suur komps või korv koti sisse mähituna kaenlas.

Kui ema järgmise õhtuhämarusega jälle alla Läätsa talu poole läks, hiilisimegi Leoga talle järele. Ema läks, jah, Läätsa talu poole küll, aga Läätsale ta üldse ei läinud, vaid otse edasi, ikka metsa poole. Ema läks ees ja meie pimedusest kõhedust tundes järel, sest oli juba üsna pime ja eesolev võsa ja mets veel pimedamad. Ema oli aga valgel lumel küllaltki hästi näha. Jõudsime päris metsarägastikku ja mis me seal nägime – suurt heinakoormat! Terve see suur heinakoorem, küll ree peal, aga ilma hobuseta, oli tihedas kuusikus, meie perele kuuluvas metsas. Ema hüüdis väga vaikselt midagi ja siis puges üks naine heinakoorma seest välja poiss ka. Need olid Kure Leida ja ta poeg Tõnna!

Suurest imestusest unustasime ettevaatuse ja siis ema nägigi meid. Ta muidugi ehmatas sellest väga, et lapsed nüüd peidukohta teavad. Siis aga kutsuti meid ka heinakoorma sisse ja seal ema rääkis meile, et Leida lastega (siis oli neil juba poeg Jüri ka) on siin venelaste ja küüditamise eest peidus. Et ükski hing ei tohi teada, et nad on siin meie metsas heinakoorma sees. Nii tehti meile selgeks, et sellest ei tohi kellelegi hingata ka mitte. Kui teada saadaks, võidaks Kure rahvas ka Siberisse viia. Ja meid ka takkaotsa, et kulakuid varjame.

Meie vennaga saime tõesti selle olukorra tõsidusest aru ega rääkinud sellest kellelegi. Ema, edaspidi vahel ka meie, viisime loomulikult neile igal õhtul sooja toitu ja sooja teed edasi. Selle heinakoorma sisse oli nagu koobas õõnestatud, nii oli neil veidikene ruumi end liigutada. Heintest ja ka mõningatest vatitekkidest hoolimata oli öösiti seal sees küllaltki külm.

Nii abistas meie ema Kure rahvast sellel kurjal ja raskel ajal. Ta sai selle hea eest, mis Kure rahvas meie perele kunagi tegi, natukenegi neile tasuda.

Mul on ikka ja alati, ka praegu selle üle nii hea meel. Ma olen kohe väga õnnelik ja uhke, et meie ema suurest ohust hoolimata abistas neid kuldseid inimesi ega jätnud neid raskel ajal hätta. Olen tõesti uhke oma armsa, kalli emakese üle! Tean, et enamik eestlasi, ka mina oleksin sellises olukorras samuti toiminud. Ja nagu minu kadunud emakenegi alati ütles: kõik hea, aga ka kõik halb saab inimesele alati tasutud. Ja see on tõesti tõsi! Tänapäeval öeldakse selle kohta «karma».

Tiiu Loo-Bökel