Silvia Paluoja ⟩ Äratuskell helises vist veel vaikselt

Paljud Eesti põllumehed kurdavad, et ei tule enam ots otsaga kokku ja nende jaks saab otsa. Foto: Marianne Loorents

Halli märtsitaeva all jääb pilk pidama nähtavate külviridadega kuluvärvi põllul, millel kevade edenedes tärkab ilmselt talinisu, mida põllumehed kasvatavad üha rohkem. Rahvatarkus ütleb, et kes ei külva, see ei lõika. Iseküsimus, kuniks jätkub toidutoorme kasvatajatel võhma, kui nende halduskoomus suureneb, toetused vähenevad, tootmiskulud tõusevad, kasvatatu müügiga ei tee kulutusi tasa ja tagatipuks laksab hooajaliselt kasutatavaid põllumasinaid automaks.

Paraku tundub, et riigi toidujulgeoleku tegelike tagajate äratuskell heliseb otsustajate ees veel vaikselt. Juba üle kuu tagasi, 15. veebruaril allkirjastasid põllumajandustootjate esindusorganisatsioonide juhid pöördumise valitsuse poole. Kes  tahab, leiab selle internetist, teistele vahendan, et Eesti põllumajandussektori miinus oli 2023. aastal statistiliselt kõige suurem alates Euroopa Liiduga ühinemisest. Tõestusena järgneb hulk arve vilja- ja loomakasvatuse kohta ning tõdemus, et toidutootmine on strateegiliselt oluline tegevusvaldkond.

Vastukajana võttis teema üles riigikogu maaelukomisjon, mille üks liikmeid möönis, et regionaalministril on aeg näidata: ta on ka põllumajandusminister, tunneb valdkonda ja otsib lahendusi. Vastusena prahvatas regionaal- ja põllumajandusminister Madis Kallas valitsuse pressikonverentsil, et astub tagasi, kui valitsus ei hakka otsustama maaelu küsimusi.