Mõtisklus ⟩ Inimkonna lunastamise lugu annab võimaluse uskuda, loota ja olla rõõmus

Vigala ja Pärnu-Jaagupi koguduse õpetaja Kristiina Jõgi selgitab Jeesuse ristilöömise ja ülestõusmise lugu. Foto: Mailiis Ollino

Suurel reedel löödi Jeesus risti. Lõpp, kõik, ei mingit lootust, mitte midagi. Suur oli kurbus ja meeleheide, mis valdas Jeesuse õpilasi ja järgijaid, kes Tema peale lootsid, Jeesuse surm tegi kõik tühjaks, mis Ta oli neile rääkinud ja õpetanud, ning võib arvata, kui masendunud olid veel raskelt haiged inimesed, kes olid Jeesuse juurde tulemisega hiljaks jäänud. Nüüd oli Ta surnud, kus peaksid nad nüüd veel abi leidma?

Suurel reedel Jeesuse üle kohtumõistmise ja hukkamise loost saame teada, et maavalitseja Pilaatus ei leidnud Jeesusel surmasüüd ja tahtis Ta vabaks lasta. Evangelist Matteus teab rääkida, et Pilaatuse naine saatis Pilaatusele sõna, öeldes: „Ärgu olgu sul midagi tegemist selle õigega, sest ma olen täna öösel unenäos Tema pärast palju kannatanud!” (Mt 27:19) Ometi ei jätkunud Pilaatusel meelekindlust oma seisukoha juurde jääda ja Jeesus vabaks lasta.

Mida nägi Pilaatuse naine unes? Legend teab rääkida järgmist:

Pilaatuse naisele näidati viiel korral suurt sisehoovi, mis oli rahvast tulvil. Esimesel korral olid seal kõik maailma tõbised, vaesed ja kerjajad. Seal olid katkutõbised, kelle ihu oli paisetega kaetud, pidalitõbised, kelle palged olid rikutud, jõuetud, kes ei suutnud käia ja veel palju muude hädade ja haigustega piinatuid. Nad tagusid rusikatega lossi uksele. Viimaks avas ori ukse ja küsis, mida nad tahavad. Nad vastasid, et otsivad Naatsareti Jeesust, suurt prohvetit, viletsate lunastajat ja aitajat. Ori vastas, et neil ei ole vaja teda enam otsida, sest Pilaatus on Ta surmanud. Hirmus oli haigete meeleheide.

Taas nägi Pilaatuse naine sedasama sisehoovi, aga seekord olid seal vaimuhaiged ja kurjast vaimust vaevatud. Osa neist olid alasti, oli neid, kes oli ennast õlest kroonidega ehtinud, arvates endid kuningad olevat, mõni kõndis käpuli, arvates endid loomad olevat, osa nuttis lakkamata ja oli neid, kes vedasid enda järel raskeid ahelaid. Ka nemad otsisid Jeesust, kes neile mõistuse tagasi annaks. Uksehoidjast ori vastas neilegi, et Pilaatus on Jeesuse hukanud, neil pole mõtet teda otsida. Kohutav oli nende viletsate meeleheitlik röökimine.

Ülestõusnud Jeesus tuleb oma õpilaste juurde, korduvalt, palju kordi, Ta toob neile rahu ja selguse. Nüüd nad mõistavad Jeesuse lunastustööd, nüüd nad saavad kõigest aru.

Vigala ja Pärnu-Jaagupi koguduse õpetaja Kristiina Jõgi.

Pilatuse naine uinus uuesti ning nüüd olid sisehoovi täitnud kõik maailma vangid: need, kes pimedas vangikongi keldritesse aheldatud, ja teised, kes sunnitööl kaevandustes ja kelle selja oli sundija piits veriseks peksnud, oli sõjalaevade sõudjaid orje, raskeid riste kandvaid surmamõistetuid ja võõrale maale küüditatuid. Nad otsisid vabastajat ja inimväärikuse taastajat Jeesust. Nemadki pidid kuulma, et Pilaatus oli lasknud Jeesuse surmata. Taevas ja maa värises nende meeleheitlikust kisast.

Taas oli sellel suurel õuel rahvas. Nüüd olid seal sõdade ohvrid: haavatud ja need, kes olid ilma jäänud sõjas hukkunud lähedastest. Nad otsisid Jeesust, kes toob rahu, aga pidid kuulma, et Jeesus on surnud.

Ning veel kord nägi ta õue, kus oli ainult üks mees: Rooma impeeriumi keiser Tiberius ise, kes otsis suurt imetegijat ja prohvetit Jeesust, kes ta pidalitõvest terveks raviks. Tal oli kaasas palju vara, mida Jeesusele anda, aga Pilaatus oli Jeesuse tapnud, Teda ei olnud enam.

Jeesust ei vaja ainult haiged, nõdrameelsed, vangid, sõdade ohvrid – need, kelle osa on viibida elu varjuküljel. Ka meie vajame Jeesust. Ei ole meiegi osaks käia alati elu päikesesäras, meiegi vajame lootust ja elu. Ori pidi ütlema vaevatutele, et nende aitaja on surnud.

Ülestõusmise hommik toob rabavad uudised: rist on tühi, seal ei ripu Jeesust, kivi on hauasuu eest ära veeretatud, seal ei ole Jeesust. Seal on hoopis ingel, kes ütleb: „Mis te otsite elavat surnute juurest! Teda ei ole siin, Ta on üles äratatud...” (Lk 24:5-6) Jeesus elab!

Ülestõusnud Jeesus tuleb oma õpilaste juurde, korduvalt, palju kordi, Ta toob neile rahu ja selguse. Nüüd nad mõistavad Jeesuse lunastustööd, nüüd nad saavad kõigest aru. See, mida nad taipavad, on imeline. Rõõmusõnum peab kostma kõigile inimestele, sest Jeesus on kõikide inimeste eest surnud ja oma ülestõusmisega toonud meile ülestõusmise lootuse.

Õpilased panevad inimkonna lunastamise loo kirja, et meiegi, tulevased sugupõlved, võiksime uskuda, loota ja olla rõõmsad. Soovin õnnistatud Jeesuse Kristuse ülestõusmispühi!