Raavo Raadik Unustatud hooned varitsevad ohvreid

Copy
Kunagise Pulsi õlletehase hoone Pühavaimu tänaval seisab juba aastakümneid tühjalt ja laguneb.
Kunagise Pulsi õlletehase hoone Pühavaimu tänaval seisab juba aastakümneid tühjalt ja laguneb. Foto: Urmas Luik

Lõpuks ometi on Pärnu linnavalitsus teinud midagi ka suvepealinna väljanägemist hindavale kodanikule, aastaid linnapilti häirinud räämas segutorn jõe kaldal on viimaks kadunud minevikku.

Tõesti, OÜ Rumer Arendusele kuuluv ning kasutuseta seisnud ja lagunev nõukogude aja jäänuk aadressil Lai 10 lammutati, kuigi ettevõtte omaniku OÜ Port Artur Grupi juht Viljo Vetik raius tagantjärelegi ajalehele, et tema hinnangul on tegemist väga korraliku hoonega, mis kindlasti ei ole kokku kukkumas. „Ma arvan, et üks tugevamaid kesklinna vanu hooneid, mille me nüüd lammutame selle pärast, et on mingi väide, nagu oleks see noortele väga ohtlik.” (PP 21.04).

Ausalt öeldes on linnas vast suuremat hulka kinnisvara omava ettevõtte juhi säärane kinnitus absurdne ning vähemalt inimeste ohutusest on Port Artur Grupil oma ja veider arusaam. Nagu selgub tuttavalt linnale esitatud teabenõude vastustest, vohas segutorni ümbritsevatel muldvallidel malts, firmajuhti ei seganud seal olnud asotsiaalide magamisasemed ja varisemisohtlikul hoonel turnivad noortekambad.

Küll muutis linnavalitsuse konkreetseks mullu 23. augustil Pärnu Postimehes avaldatud Raido Keskküla artikkel „Tühjana seisvas segutornis turninud noortele kutsuti päästjad ja kiirabi“. Artiklile järgnesid linnalt uued ettekirjutused ettevõtjale, mis omakorda viisid kokkuleppeni ja hoone lammutamiseni.

Lai 10 segutorni saaga võibki lõppenuks lugeda ja kiita tuleb siinjuures linnavalitsust ning Pärnu Postimeest. Kuid endiselt jääb hinge kriipima mõne ettevõtja arusaam ehitusobjektide ohutusest. Järgmisegi ebaturvalise ehitusobjekti leidmiseks ei pea Laialt tänavalt kaugele minema. Näiteks on Aida 10 hoonekarkassist kirjutanud ajakirjanik Annika Auväärt: „Poolik ehitis Pärnu südalinnas ootab paremaid aegu“ (PP 29.12.23).

Tagasi üles