Ago Anderson: Mul on olnud õnne sattuda kummalistesse, kiiksuga rollidesse.

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Pärnu Endla teatri näitleja Ago Anderson on mänginud kõikvõimalikke imelikke ja kiiksuga rolle, nii loomi, toredaid inimesi kui kaabakaid.

Nüüd näeb Andersoni kõrvuti ooperitähtedega Estonia laval, kus ta võitleb don Quijote sabas tuuleveskitega ja ootab põnevusega, mida elu talle veel pakub.

Teie viimane lavaroll on Sancho Panza muusikalis „Mees la Manchast“. Tuli ettepanek Estonias muusikalis mängida ootamatuna?

See oli täiesti ootamatu. Ooperijuht Mart Mikk helistas ja küsis, mida arvan. Mina ei arvanud midagi ja tema hakkas selle peale naerma, et “kuule, kuidas sa ei arva midagi, kui tehakse selline pakkumine”.

Aga ma ei arvanud sellepärast midagi, et minu arust on tantsima õppida 100 korda lihtsam kui laulma. Kui sa kõiki noote ei kuule, on laulma peaaegu võimatu õppida.Nad lohutasid algul, et pole hullu midagi ja saame hakkama, et see on nii lihtne, ja siis ütlesingi “jaa”.

Kui jõudsin esimesse proovi, laulmisõpetaja Riina Pikkani istus klaveri taha ja ütles, et kuulame, mis laulu mul suust välja tuleb, ei tulnud sealt midagi. Temale oli see ka tore kogemus, et lugusid tuleb hakata noodikaupa paberil toksima, ja ma siis proovisin noodikaupa neid järele laulda.

Garanteeritud on ilmselt ikkagi mõni vale noot, aga Estonia kolleegid ütlevad, et see sobib sinna rolli. Kui nad poleks mind julgustanud, ei oleks ma osa vastu võtnud. Peaaegu kaks kuud olid proovid ja iga päev laulsin.

Orkestriga sain proovides laulda ainult kaheksa korda. Järsku oli seda kõike nii palju, kuid see oli võimas kogemus. Mängime Tõnu Kargiga sama osa vaheldumisi.

Ilmselt pole just lihtne, kui tuleb kaks lavarolli selgeks saada korraga. Teil on samuti osa “Nähtamatus majas”, mis esietendub nädala pärast Endlas.

Eks ikka ole raske, kui oled just nii palju energiat kulutanud ja maadelnud, vaadanud, et midagi ei tule, ja viimastes proovides leidnud oma mänguvõtme. Ja nüüd kohe pead jälle otsima, kui algul pole õrna aimugi, milline see uus tegelane tuleb.

Seal on mul imeilus erksinine ülikond. Vahel annab selline nüanss mänguvõtme kätte, ükstapuha mis see võib olla. Kui kontsakinga jalga paned, käid teistmoodi ja ongi olemas kõik.

Mängin ühte kuiva poliitikut. Kui poliitika ja teatrilava kokku satuvad, tekib alati millegipärast see seos, et poliitik on selline sahkerdaja ja mingi luukere on tal kapis. Mõtlesin, et äkki on tore poliitik, aga kõik teeotsad viivad ikka sinnapoole, et ei ole midagi tore.

Ugala komöödias “Meeste kodu” mängite üle 17 aasta laval taas koos kolme kursusevenna – Mait Malmsteni, Riho Kütsari ja Indrek Sammuliga, muidu olete laiali eri teatrites.

Esietendus oli aasta tagasi, aga teil on ikka laval endalgi naljakas.

Õnneks me väga tihti ei mängi seda, sest meid on raske kokku saada, ja see hoiab tükki elus. Vahel on pikem paus ja siis on tore üksteist üllatada sellega, mida keegi on vahepeal välja mõelnud.

See on teatritabu, tegelikult näitleja ei tohi laval naerma hakata. Me lõhume täiega seda reeglit ja rahvale see hirmsasti meeldib.

Mängite “Meeste kodus” 40. aastates identiteedikriisis mehi. Teil endal on homme 40. sünnipäev. Mida 40ndad teile tähendavad? Öeldakse, et kui mees saab 40, ostab ta tsikli või võtab noorema naise.

Tsikkel on teil olemas, nooruslik naine ka. Ehk ei pane uue numbri tulekut tähelegi?

Keeruline küsimus. Mul on tunne, et inimese loomus ongi rahulolematu. Kui sul on need asjad, mida oled tahtnud, lõpuks käes, tahad kas midagi rohkemat või ei taha enam neid asju.

Tarkuse ja mõistusega tuure maha suruda ei ole paha. Sellist sihti küll ei ole silmade ees, et nüüd peaks veel ja veel …

Muidugi, elujanu läheb järjest suuremaks, kui vanemaks saad. 20aastaselt mõtled, et jõuan kõike, aga minu arust elujanu ainult kasvab. Siis näed, et võib-olla hakkab see lõpp juba paistma kuskilt.

On tekkinud kodu, pere ja mingid asjad on olemas, kuid see ei tähenda seda, et midagi veel ei tahaks. Aega jääb muudkui vähemaks. See elujanu on. Tahaks reisida ja kosmoses ära käia ja mida iganes.

Näitleja elu pakub küllaldaselt adrenaliini.

Mhmh. See oli väga adrenaliinirikas reis mulle Estonia teatrisse. Nüüd, kui olen kodus, ma tõesti puhkan. Magan oma voodis ja käin siin proovis, vahepeal on etendused, aga ikkagi kodus. Kui sind kutsutakse mujale, pead ju tõestama ennast, miks sind on kutsutud.

Kogu aeg tulevad uued rollid peale. Kas mälu kustub, nii et ühel päeval ei mäletagi enam, mida teinud oled?

Mälu kustutab ennast väga kiiresti, muidu on liiga palju informatsiooni peas, ei suuda sellega elada. Kuigi näiteks „Testosterooniga“ oli meil aastane paus, üks kolleegidest läks sõjaväkke. Nüüd teeme jälle. Sõitsin siia proovi, mõtlesin, ei tulnud peaaegu mitte midagi meelde. Ent nii kui tekstiraamatu kätte võtsin, tuli ajusopist kõik välja.

Pidevalt on nii, et eraelus keegi, näiteks poemüüja, ütleb täpse lause kümme aastat tagasi mängitud etendusest ja oled segaduses. Sul on sellele lausele teine vastus, mis konteksti ei sobi, tead, et see on kusagilt filmist või etendusest, kuid ei suuda meenutada. Neid hetki on päris palju kõigil näitlejatel ja siis nuputatakse: oot-oot, kustkohast see oli?

Olete paljudes teleseriaalides ja filmideski osalenud.

Mul ei ole olnud nii suuri filmirolle, kus olnuks vaja tõsisemalt tööd teha. Mul on nad sellised, et lähed kohale, natuke räägid režissööriga ja lähebki tegemiseks. See ongi filmi võlu. Eelmisel suvel tegime „Kälimehi“.

Mõtlesin, kuidas nad suudavad toota nii palju ja kogu aeg, seda on ju võimatu pähe õppida. Aga sa õpidki kohapeal 15 minutiga lehekülje või kaks pähe ja pärast ei mäleta sellest midagi.

On teil endal eredalt meeles mõni lavastus või osatäitmine, mida hindate?

Just tund aega tagasi rääkisin telefonis 17 minutit reisimisest. Pakutakse, et mängiksime 20 etendust Iraanis Teheranis. Mis tähendaks lausa seda, et peaks minema teise riiki tööle. Kusjuures väga ebastabiilsesse riiki, kus võib-olla kohe sõda puhkeb.

Nad on pakkunud meile aja, aga me ei tea, kas meid siitpoolt lastakse. Meil on segatrupp. Väga huvitav töö oligi sellesama Iraani lavastajaga, tegime temaga tüki „Antigone“.

Esimesed kaks nädalat me ei rääkinud midagi, ainult käisime. Tema näitas meile ette, kuidas käia. Siis järjest lisandus meile asju, kas tuli kärbseid eemale ajada või ... Kõik pöörded pidid olema täisnurgas.

Eesti näitlejad pärisid, millal siis tekst tuleb. Ta ütles, et see pole üldse oluline, see tuleb alles liikumise pealt. Ja nii oligi.

„Antigone“ esietendus üle-eelmisel suvel Tallinnas Katariina kirikus ja ilmub nüüd aeg-ajalt päevakorda. Oleme ühe korra sellega Iraanis juba käinud. Järgmiseks aastaks on Poola festivali kutse ja vahepeal mängisime seda NO99 teatris. Eks ikka ole tore selliseid teistmoodi asju teha.

Missugust tüüpi tahaksite veel mängida?

Mul on selles suhtes hästi läinud, ilmselt natuke oma välimuse pärast. Mul on olnud õnne sattuda kummalistesse, kiiksuga rollidesse, mida on alati tore mängida ja mis jäävad rahvalegi võib-olla paremini meelde. Mulle sellised rollid meeldivad. Isegi pigem meeldiks väiksem roll, aga kiiksuga.

Kui tulin teatrisse, oli minu esimesi tükke „Muumitroll“. Järgmine oli „Koeratopis“, kus mängisin kahte koera. Siis mõtlesin: nüüd on mul see loomaperiood.

Siis mängisin igasuguseid tükke, paremaid ja halvemaid. Ei osanud seda elus ette ka kujutada, et me üldse Andrus Vaarikuga sõbraks saame. Ta on mul top-3 näitleja Eestis. Ja näe, mul avanes võimalus temaga poolalasti laval tantsida!

„Jussikese seitsmes sõbras“ oli mul kaelamurdev roll. Juba siis mõtlesin: mida veel? Kui ma olen juba suureks ja karvaseks läinud, pakutakse Jussikest mängida!

Olin kindel, et kui eesriie läheb lahti ja Jussike tuleb voodist välja, kostab saalist pettumusekahin, aga ei olnud, lapsed hoopis rõõmustasid.

Alles siis, kui olin ületanud 30 eluaasta piiri, tulid esimesed armastajarollid. Nooruses, kui olin siledam ja saledam, neid ei olnud.

Siis tuli suurepärane, lemmiktükk „Ballettmeister“, kus pidi oskama tantsida. Vargamäel oli “Vargamäe kuningriigis” taas võimalus koera mängida üsna mahuka tekstilise osaga ja Endlas sain „Kangelases” mängida kurttumma. See osa mulle hirmsasti meeldis: rääkida ei saanud, kuna keel ja hambad olid välja tulistatud, aga tekst ikkagi oli.

Tuli Iraani tükk, kus pidi imelikult käima. Mõtled, et kuhu veel, kõik asjad on juba ära olnud. Ja siis helistatakse Estonia teatrist. Loomulikult ma ei saanud „ei“ öelda. Põnevusega ootan, mis edasi saab.

Rääkige natuke kapten Cookist ka. See ajalooline tükk, kus teid ära keedeti.

„Kapten Cooki keetmine“ põhineski ajalool. Tema maadeavastaja karjäär lõppeski nii, et ta pisteti katlasse ja keedeti ära. See oli kolme inimese tükk.

Mina olin Cook, Indrek Taalmaa oli pärismaalaste kuningas, kes mu katlasse pani ja tule alla tegi. Olin terve tüki katlas vee sees, mis hakkas järjest rohkem keema, ja püüdsin ennast sealt vabaks osta. Seal oli selline tsiviliseeritu ja metslase konflikt, millest muidugi metslane tuli võitjana välja.

Soomest telliti külm tuli, kuhu võis käe sisse panna. Terve saal oli täis liiva, kus kasvasid palmid, ja tünni läks kuni tonn vett, kulukaks läks juba selle soojendamine. Et mul, kes ma seal kogu aja solberdasin, külm ei hakkaks.

Palmid olid botaanikaaiast ja üleval pesas istus üks naine, kellega ma pärast sain muna. Selline sürrealistlik lõpp oli.

See oli ilus ja tore, aga tehniliselt nii keerukas, et me Tartu Uues teatris ei suutnud seda kaua mängida. Ühe etenduse tegemine läks nii kulukaks, et iga etendus oli miinuses. Selline kurb saatus.

Kuidagi ei saa ma rääkimata jätta nendest tükkidest, mida olen teinud Andres Noormetsa käe all: „Janu“ ja „Ballettmeister“, „Meeste kodu“, „Algus“ ja „Lõpp“, kunagi üks kosmonauditükk ja veel mõni. Ta on nii inimlik, üldse ei muretse ja paneb enda ümber inimesed positiivselt mõtlema. Tänu sellele julgen teha laval asju, mida võib-olla alati ei julgeks.

Üks Noormetsa tükke on „Hamlet Anderson“. Sellel on intrigeeriv pealkiri.

Noormets on ise kirjutanud selle loo. Seal ongi see hullus, et kui ühe tüübi nimi on Hamlet, siis mida see kaasa toob. Kurat võtaks, isa pani selle nime, noh.

Ja kui hakkavad sündmusedki minema niimoodi tema elus, nagu oli Hamleti tragöödias, on see põnev võib-olla ka, kuid Hamlet Andersonile traagiline. Ta ei taha olla selline, tema nimi määrab juba kõik ette ära.

Shakespeare’i Hamletit selles tükis eriti ei ole, aga see kumab sealt läbi. Kes Hamleti lugu teavad, võivad sealt ära tunda küll.

Niisiis võib teoreetiliselt öelda, et olete ka Hamletit mänginud.

(Naerab.) Jaa, kindlasti, ma olen mänginud Hamletit ka. Muidugi olen.

CV

 Sündinud 8. aprillil 1972.

 1994 lõpetas Eesti muusika- ja teatriakadeemia kõrgema lavakunstikooli. Samast aastast töötab näitlejana Pärnu Endla teatris.

 2009. aastal pälvis Helmi Tohvelmani nimelise auhinna.

 Endla publikulemmik 2009, 2010.

 Kolleegipreemia 2002, 2008, 2009, 2010.

 Eesti teatri aastaauhind 2010 parimale meesnäitlejale (lavastuses “Ballettmeister”).

 Kooselust tütar Arabella.