Taskuhääling Füüsikaõpetajad said indu ja särtsu ettevõtjate loodud haridusprogrammist

Raido Keskküla
, arvamustoimetaja
Copy
Vändra gümnaasiumi füüsikaõpetaja Merit Eier ja Kilingi-Nõmme gümnaasiumi füüsikaõpetaja Hele-Riin Kutsar jagasid taskuhäälingu "Sõnu ei söö" saates oma kogemusi "Lae end" haridusprogrammist.
Vändra gümnaasiumi füüsikaõpetaja Merit Eier ja Kilingi-Nõmme gümnaasiumi füüsikaõpetaja Hele-Riin Kutsar jagasid taskuhäälingu "Sõnu ei söö" saates oma kogemusi "Lae end" haridusprogrammist. Foto: Mailiis Ollino

Pole kellelegi saladus, et Eestis on suur puudus inseneride järelkasvust ja suurettevõtetes leidub töökohti, millest enamik meist kuulnudki pole. Sestap lõid ettevõtted põhikooli füüsikaõpetajatele haridusprogrammi “Lae end”, et viia parim reaalainete õppekogemus Eesti põhikoolidesse. Nüüdseks on selle programmi läbinud kaks lendu füüsikaõpetajaid ja tänavu antakse võimalus keemiaõpetajatelegi.

Pärnumaalt läbisid esimeste füüsikaõpetajatena mullu sügisel nimetatud programmi Merit Eier Vändra gümnaasiumist ja Hele-Riin Kutsar Kilingi-Nõmme gümnaasiumist. Mõlemad jagavad oma kogemusi lehelugejatega.

Kas te nüüd teate, kuidas muuta füüsikatunnid õpilastele põnevaks?

Merit Eier: Mina arvan, et füüsika ja teiste loodusteaduste õpetamisel on katsetamine ja ise asjade järeleproovimine hästi oluline. Kindlasti kõik siduda igapäevaeluga, sest ega see noor muidu viitsi õppida selliseid asju.

Kuidas te Vändra gümnaasiumis olete pannud õpilasi füüsika vastu huvi tundma?

Eier: Vändra gümnaasiumis on sellega üsna hästi. Paar aastat tagasi tegi üle poole õpilastest 9. klassi lõpus füüsikaeksamit valikeksamina ja sel aastal tahtsid õpilased ise olümpiaadile minna.

Meil on ka selles mõttes hästi, et meil on õppelabor. Tingimused on olemas, samuti õpetajad ja hakkajad lapsed. Seega ei saa kurta.

Kuidas on lood füüsika õpetamisega Kilingi-Nõmmes?

Hele-Riin Kutsar: Samuti üsna hästi. Erinevalt Meritist olen mina natukene noorem õpetaja selles valdkonnas. Läheb alles kolmas aasta. Ma alles ehitan üles süsteemi, kuidas seda huvitavaks teha. Õpin koos õpilastega tihtipeale.

Nüüd tuleb meil väike eksperiment 8. klassidega: poolteist kuud õpime ainult praktiliste tööde ja õuetundide abil. Vaatame, kuidas see välja tuleb.

Kui palju tänapäeval füüsikat koolides õpetatakse ja millal selle aine õpetamisega algust tehakse?

Kutsar: Põhimõtteliselt algab see 7. klassi loodusõpetusega, kuid juba algklassides räägitakse natuke elektrist ja jõust. Mitte küll sellisel moel nagu kõrgemas kooliastmes, vaid üldisemalt: kuidas me iga päev sellega kokku puutume, ohutus ja muud sellist.

Aga põhjalikum õpetus hakkab 7. klassi loodusõpetuses, kus keemia, füüsika ja bioloogia on kokku põimitud. Eraldi ainena algab füüsika 8. klassist ja õpitakse siis gümnaasiumi lõpuni.

Eier: Ja põhikoolis on enamasti kaks tundi nädalas.

Ehk oskate näiteid tuua, mis paneb õpilasel silma särama.

Eier: Mina olen täheldanud, et natuke teistmoodi tunnid sobivad õpilastele hästi. Alles hiljuti küpsetasime õpilastega füüsikatunnis kodunduse klassis pirukaid. Arvutasime elektrivoolu tööd, tooraine ja elektri hinda ja kuidas see kujuneb. Arutasime selle üle, kellel missugune elektripakett kodus on ja kuidas elektri hinda arvutada. Kui me lõpuks pirukaid sõime, pidid õpilased mõtlema sellegi üle, mis hinnaga oleksid nad nõus pirukaid näiteks koolilaadal müüma.

Milline on aga Kilingi-Nõmme kooli kogemus?

Kutsar: Pirukaid me veel küpsetanud pole, aga tööõpetuse õpetajaga meil on juba mõtteid teha midagi koos. Viimati katsetasime elektriõpetuses vooluringe ja uurisime, kas ka juur- ja köögiviljad meile midagi annavad. Mõõtsime, kui palju need voolu annavad: mitu volti ja amprit ja kas me saame midagi nende abil tööle panna. Saime ühe väikese kella tööle panna. Oleksime tahtnud nende abil pirni põlema panna, aga meil läks seal midagi natuke nihu. See ongi õppimise koht ja saime arutada, mida võiks selle katse puhul muuta.

Lastele meeldib, kui nad saavad ise katsetada. Arutame ja siis katsetame uuesti, vaatame ja uurime, kus viga võib olla. Just sellest nad õpivad. Kui sa pärast seda küsid näiteks, mis see rööpühendus on, oskavad nad kohe öelda.

Niisiis läbi eksimise ja katsetamise kinnistuvad teadmised kõige paremini?

Kutsar: See on kõige-kõige parem vorm õppimiseks üleüldse. See vaba arutelu, mis ja miks toimus ja mida saame teha teistmoodi – see ongi õppimine. Pole ainult nii, et teen katse ideaalselt ära ja mul on andmed kirjas. See ei õpeta just väga palju. Kui saad katsetada ja uurida, mis töötab ja mis ei tööta, või kogud hunniku andmeid ja vaatad, kas näed seal mingit mustrit ja kas võib selle põhjal mingi järelduseni jõuda – need ongi huvitavad ja õpetlikud asjad.

Läbisite kooliaasta alguses esimeste Pärnumaa füüsikaõpetajatena haridusprogrammi "Lae end". Mida see endast kujutab ja mida see teile õpetajatena andis?

Kutsar: See on selline põnev programm, kus füüsikaõpetajatel on võimalus omavahel jagada mõtteid. Kuid mitte ainult, võimalus on külastada selle programmi ellu kutsunud ettevõtteid, kus räägitakse, miks tegelikult on oluline füüsikat õpetada ja mis võiks tulevikus noori ees oodata ja millistes valdkondades ennast kunagi proovile panna. Need valdkonnad on keerulised ja noored ei tea neist just palju. Nad ei oska mõeldagi, et võiks mõnda sellisesse valdkonda kunagi minna.

Mina nüüd õpetajana natuke tunnen seda ja mul on lihtsam neid teemasid tundi kaasa tuua või võtta mõne ettevõttega ühendust ja öelda, et me tuleme oma õpilastega teile külla, ja küsida, kas te saaksite rääkida, miks sellised erialad on ettevõttes olulised. Ja et mina ei räägi, vaid ikkagi oma valdkonna inimesed.

Eier: Samuti tegime selle programmi raames Videoõpsi (koondab ja valmistab haridusliku sisuga õppevideod, toim) füüsikavideod, mis on nüüd Youtube‘is kõigile kättesaadavad ja kõik füüsikaõpetajad saavad neid tunnis kasutada või anda õpilastele kodus vaatamiseks.

Meid oli selles programmis kümme ja minu meelest tekkis meil päris mõnus võrgustik ja õlatunne: sai jagada kogemusi, muresid ja rõõme. Ega neid füüsikaõpetajaid koolides ülemäära palju ole, igas koolis tavaliselt üks (linnakoolides võib-olla rohkem) ja kellega sa neid füüsikaalaseid mõtteid ikka nii väga jagad.

Nüüd on meil oma võrgustik ja eelmise aasta vilistlased on samuti seal. Tänavu tuleb sinna juurde kümme uut füüsikaõpetajat, kuid sel aastal võetakse vastu veel kümme keemiaõpetajat, et neilegi särtsu juurde anda.

Mida kasulikku või huvipakkuvat jäi teile selle programmi käigus ettevõtteid külastades silma? Tõusis sellest mingit tulu, ammutasite uusi teadmisi?

Eier: Mulle meeldis selle programmi puhul just see osa, kus ettevõtete juhid võtsid aja, et õpetajatele oma firmade kohta informatsiooni jagada ja rääkida, mis võiks olla meile kasulik. Andis natuke sedagi tunnet juurde, et õpetajad on ikka tähtsad inimesed. Meie oleme ju osa neist, kes kasvatavad järelkasvu. Inseneriala inimestest on puudus, aga see pole meist kellelegi uus teadmine.

Mulle meeldis just see, et ettevõtjad astusid meile sammu vastu ja tekkisid kontaktid. Mina nüüd lähengi oma õpilastega Iru soojuselektrijaama, Keila-Joa hüdroelektrijaama ja Paldiski päikesetuuleparki. Mul ei oleks võib-olla varem olnud julgust öelda, et tahame tulla, ja Vändrast on üsna pikk sõit sinna. Nüüd, kus mul olid kontaktid, julgesin pöörduda. Ilmselt saavad õpilased ikkagi teistmoodi kogemuse, kui me vaataksime lihtsalt tunnis videot ja räägiksime sellest.

Oli veel selles programmis midagi huvitavat?

Eier: Ikka väga palju huvitavat. Meil oli näiteks esinemiskoolitus. Samuti käisid meediaesindajad mitu korda külas ja paljudele oli see esmakogemus. Videoõpsi videote filmimine oli uus, seal tuli ise kaamera ees olla, stsenaarium välja mõelda ja see läbi arutada. Saime käia sellisel üritusel nagu Positron (elektrivaldkonna noortefestival, toim), käisime Energia avastuskeskuses, "Rakett69" teadusstuudios.

Kutsar: Väga oluline oli, et me saime jagada oma parimaid õpetamistrikke ja -nippe, kuidas õpilasi kaasa tõmmata.

Ühe arutelu käigus selgus, et sellised füüsikaõpetajad nagu mina, kes ei ole füüsika taustaga – olen õppinud keskkonnateadusi ja füüsikat oli seal vaid veidi –, vajaksid täienduskoolitust, mis oleks seotud just nimelt füüsikaga. Meil kasvaski sellest välja idee ja juba sellel suvel füüsikaseltsi eestvedamisel niisugune koolitus toimubki.

Kuidas Videoõpsi videoloengutesse suhtuda? Kas õpetajal on neist abi ja kas ise olete neid kasutanud?

Eier: Mina olen väga aktiivselt peale programmi lõppemist neid videoid kasutanud. Ilmselt mitmel põhjusel. Inimesed, kes need uued mehaanikavideod on sisse lugenud, on mulle tuttavad. Üks neist olen ju ma ise ja mul on olnud sellinegi tund, kus on kaks õpetaja Meritit klassis: üks ekraani peal ja teine päriselt kohal.

Õpilased ise sattusid ka sellest elevusse, kui nad avastasid, et nende õpetaja tehtud video on päriselt Youtube’is vaatamiseks üleval. Mitu neist tuli ütlema, et nägi seda videot ja päris äge oli. Ega õpilane, eriti puberteetik, mida sellist naljalt välja ütle.

Tagasi üles