Ülestõusmispühade kristlik sõnum ei ole kergesti mõistetav, selle vastuvõtmiseks läheb vaja usku, usku imedesse. Maailmas, kus sünni ja surma seadus toimib raudse järjekindlusega, on raske uskuda imedesse ja uutesse algustesse. Jeesuse elu viimased sündmused, tema surm ja ülestõusmine olid üllatuseks Jeesuse kaasaegsetelegi. Inimene, keda nad arvasid läbi ja lõhki tundvat, osutus kellekski teiseks, kellekski palju enamaks ja suuremaks.
Nõnda on kristlik usk ja mõtlemine (teoloogiat on kutsutud ka usumõtlemiseks) saanud alguse üllatusest, ootamatust vaatenurgast. Usu üle mõtiskledes tuleb seda kindlasti arvesse võtta, usuloogika ei ole ühetooniline loogiliste järgnevuste rida, vaid tulvil pöördeid, paradokse ja üllatusi.
Aga mõelgem hetkeks, kas pole meie elugagi samuti? Kui võtta hoog maha, jääda vaikseks, silmitseda iseend ja ümbritsevat, näeme mõndagi, mis üllatab ja liigitub imede valdkonda. Kas pole näiteks ime see, kui leiame endale ustava sõbra või kalli ja lähedase inimese? Kas pole üllatav see, kui keegi täiesti tundmatu inimene on meie vastu äkitselt lahke ja aitab meid?
Vahel juhtub nii, et asjad, mis on lootusetult halvad, sassis ja keerdus, hakkavad hargnema ja leiavad nõndaviisi lahenduse – seegi on ime. Seegi on ime, kui tülis olnud inimesed lepivad, annavad teineteisele andeks ja püüavad üheskoos edasi minna. Jah, me teame, et miski siin inimeste maailmas naljalt ei muutu ega üllata, elu on ikka selline, nagu ta on, aga just siis, kui oleme nii mõelnud, tuleb keegi ja seab asjad hoopis teisiti ...
Toogu siis saabuvad ülestõusmispühad meie ellu positiivseid üllatusi ja rõõmu, häid lahendusi, saagu murekivid südamelt veeretatud! Rõõmustagem üheskoos kristliku maailmaga, et haud on tühi ja tee leinast rõõmu on avatud!