INTERVJUU Viimase tantsu teinud Toomas Jasmin: Ilus oli see lõpp küll, väga palju rõõmu, pisaraid – kõike!

Märt Pilme
, reporter
Copy

Kui Pärnu võrkpalliklubi liikmed olid esmaspäeva õhtul kella üheksa paiku Tartus Eesti meistrivõistluste pronksi kaela saanud, ootas neid veel ees pikk sõit suvepealinna. Ja kui pärast südaööd kahe bussi ja poolesajapealise fänniarmeega koju jõuti, ei tulnud uni hõlpsalt, sest äsjane lahing ja emotsioonide virvarr keerles endiselt mõttes.

“Mina jäin alles hommikul viie paiku magama,” avaldas meeskonna eesotsas viimase tantsu teinud Toomas Jasmin, kui siinkirjutaja 39aastasele peatreenerile hommikul kell kümme helistas. “Unetunde on kolm–neli, aga pole hullu, räägime!”

Kuna omavahel on aastate jooksul jahvatatud korduvalt, läks jutt automaatselt lahti sina-vormis.

Sinu kaheaastane teekond Pärnu peatreenerina sai ilusa lõpu: esimene medal tuli viimases matšis! Mis tunne siis on … pronksimees olla?

Ikka hea tunne, võita on alati mõnus! Olgu see siis noortega Võru lasteturniir või nüüd eile peatreenerina medal meestega – ma ise ei tähtsustaks seda üle, aga kindlasti oli see oluline.

Pidasid enne otsustavat lahingut meestele teistmoodi utsituskõne?

Jah, ütlesin tõesti mõne teistmoodi sõna.

Tegelikult rääkisin nendega kogu aeg: küll lähenesin psühholoogiliselt, küll filosoofiliselt. Mõnikord emotsionaalsemalt, teinekord vähem. Vahel see töötas, teinekord mitte. Tundus, et seekord läksid minu sõnad õigesse kohta: mehed mängisid!

Otsustavas matšis olid tavapärasest emotsionaalsem: rusikad tihti püsti, karjed, time-out’ide ajalgi olid häälekam. Oli teistmoodi surin sees ja nautisid?

Teadvustasin endale, et nüüd on viimane mäng käes: minulgi tuleb panna välja kõik, mis veel järel on. Ega palju olnud, olin isegi aurude peal.

Tagasi üles