Soomaa õudusromaani nuhka-nähkad pugesid pärnakate ajusoppi

“Fantaasiaga pole mul probleeme olnud, emakeeleõpetaja märkas seda ja oskas hinnata, samal ajal valitses mul reaalainetes täielik tumedus. Kuidas ma keskkooli läbi sain?!” imestas Mehis Heinsaar oma kooliaega meenutades. Foto: Urmas Luik

Mehis Heinsaare õudusromaani “Kadunud hõim” nuhka-nähkad on mõne lugeja nii ära hirmutanud, et nad ei julge Kuusekäärale seenelegi minna.

Läinud sajandi 70ndatel jäi ju sealkandis kadunuks mitu pärimuse kogujatki. Üks andunud lugeja kirjeldas aga enda kogetud hirmsat seika kohtumisest “Kadunud hõimu” Annaga: “See oli nii õudne, mind ei söödudki ära!” Nimelt olevat proua näinud, kuidas Torist tuli Soomaa bussi peale üleni mustas, kapuuts silmini tõmmatud, teismeline plika ja ütles keskealise mehe häälega: “Tere!” Hiljem selgus, et teretaja oli hoopis bussijuht.

See kõik annab tunnistust, et Heinsaare jutud on täiskasvanudki  “ära tinistanud” ja endaga õuduste Soomaale kaasa tirinud. Võib-olla selle võime pärast ongi maagiliseks realistiks nimetatud Heinsaar tunnistatud Tammsaare preemia, Tuglase novelliauhindade, Juhan Liivi luuleauhinna ja kultuurkapitali kolme kirjanduspreemia vääriliseks. Kokku on ta avaldanud 11 raamatut, neist kaks romaani, kaks luule- ning seitse novelli- ja jutukogu.