/nginx/o/2023/09/20/15604135t1ha284.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/04/17/16009286t1h45de.jpg)
- Koolis oli tulevane kirjanik hoopis spordipoiss, kes vältis kohustuslikku kirjandust.
- Heinsaar tõdes, et ei oska järjepidevalt nagu Jaan Kross iga päev kirjutada.
- Kirjanik oma Soomaa romaanist: “Mõtlesin, et kirjutan sellise õudusraamatu, et on kohe!”
Mehis Heinsaare õudusromaani “Kadunud hõim” nuhka-nähkad on mõne lugeja nii ära hirmutanud, et nad ei julge Kuusekäärale seenelegi minna.
Läinud sajandi 70ndatel jäi ju sealkandis kadunuks mitu pärimuse kogujatki. Üks andunud lugeja kirjeldas aga enda kogetud hirmsat seika kohtumisest “Kadunud hõimu” Annaga: “See oli nii õudne, mind ei söödudki ära!” Nimelt olevat proua näinud, kuidas Torist tuli Soomaa bussi peale üleni mustas, kapuuts silmini tõmmatud, teismeline plika ja ütles keskealise mehe häälega: “Tere!” Hiljem selgus, et teretaja oli hoopis bussijuht.
See kõik annab tunnistust, et Heinsaare jutud on täiskasvanudki “ära tinistanud” ja endaga õuduste Soomaale kaasa tirinud. Võib-olla selle võime pärast ongi maagiliseks realistiks nimetatud Heinsaar tunnistatud Tammsaare preemia, Tuglase novelliauhindade, Juhan Liivi luuleauhinna ja kultuurkapitali kolme kirjanduspreemia vääriliseks. Kokku on ta avaldanud 11 raamatut, neist kaks romaani, kaks luule- ning seitse novelli- ja jutukogu.
/nginx/o/2024/04/17/16009294t1hc758.jpg)
Kirjanduslikule kolmapäevale Koidula majamuuseumisse saabus metsamehe riietuses kirjanikuhärra minutipealt ning jalgsi. Tegu on kõva matkaselliga, kelle kõige mõnusamad vabaõhukirikud, kust energiat ammutada, asuvat just Pärnumaal Häädemeeste ja Tõstamaa kandis.
Kuigi lapsepõlve veetis Heinsaar Tallinnas ja Karksi-Nuias, siis vanavanemate geograafilise sünnikaardi aritmeetilise keskmise järgi olevat ta pärit hoopis Sindist. Üks tema vanaemadest on sündinud Mustjalas, teine vanaema-vanaisa Noarootsis ja teine vanaisa Helmes.
/nginx/o/2024/04/17/16009292t1h379c.jpg)
“Ma tunnen end siin kandis koduselt, siin on hea käia ja olla. Haapsalus sellist kodust tunnet ei teki,” püüdis kirjanik pärnakate poolehoidu. Loomulikult ei puudu Pärnumaa tema loomingust, viimasegi õudusromaani tegevus toimub peale Tartu Soomaal ja Pärnus.
Asendas reaalainete tumeduse metafooridega
“Fantaasiaga pole mul probleeme olnud, emakeeleõpetaja märkas seda ja oskas hinnata, samal ajal valitses mul reaalainetes täielik tumedus. Kuidas ma keskkooli läbi sain?!” imestas Heinsaar oma kooliaega meenutades ja mainis, et sai üsna ruttu aru, kuidas humanitaari aju niimoodi arendada, et selle teine pool kängu ei jääks. “Aritmeetikat suudaks asendada filosoofia ja metafoorid.”
Puudujääk sai tasa Tartu ülikoolis filosoofiaõppejõu Tõnu Luige abiga, kelle loengud olid alati rahvast tulvil. “Sealt sain pisiku, see oli nakkav,” kiitis Heinsaar.
Koolis oli tulevane kirjanik hoopis spordipoiss, kes vältis kohustuslikku kirjandust. “Nagu ikka, kui on sundus, tekib trots. Kord leidsin mahajäetud majast Albert Camus’ “Sisyphose müüdi”, see haaras niivõrd kaasa, et ülikooli sisseastumiseksamil püüdsin sellest kirjutada. Kiilusin kinni ja Ants Järv, kes eksamit vastu võttis, ütles, et nii primitiivse maailmavaatega ülikooli ei pääse.”
Niisiis oli Heinsaarel keskkooli lõpetamise järel aasta jagu aega rahulikult raamatuid lugeda. Ta sai majahoidja koha trükikojas Greif. “90ndate alguses olid talongid ja palk 1000 rubla, aga järgmine aasta sujus ülikooli astumine kenasti. Mulle väga meeldisid 90ndad,” mainis Heinsaar.
/nginx/o/2024/04/17/16009291t1h1ff5.jpg)
Heinsaar olevat juba ülikoolis kirjanikuks õppinud ja pärast kooli lõpetamist ka selle tegevusega jätkamiseks stipendiumi pälvinud. “Ma võin end kutseliseks nimetada, sest mul on kutsumus,” naeris igavene tudeng. “Õppisin bakalaureuseastmes kaheksa aastat, olin mitu korda väljaviskamise piiril.” Lõputöö kirjutas ta August Gailitist.
Kirjanikutee alguses luuletas Heinsaar palju, ka sahtlisse. Kuna tänapäeval keegi enam poeeme ei loe, kirjutabki ta nüüd hoopis jutte ja päevikut.
“2006 kinkis raamatukogutöötaja mulle kalenderpäeviku, et hakkaksin seda täitma. Kirjutasin enda elust, 2022 tuli see Loomingu Raamatukogus välja, vastukaja oli hea, ostjaid oli ja nüüd toimetan päeviku järgmist osa. Sügisel saab seegi avaldatud.”
Kirjutamine kui autoteraapia
Lood sünnivad sel moel, et Heinsaar kirjutab need pastakaga märkmikusse. “Selles mõttes on see maagiline realism, et ükskõik, mida ma läbi elan, akumuleerub mu sisse. Loodusmaastik, kus ma matkan, jääb hinge kui svammi sisse, leiab kiiresti lahenduse kas või tänavanurgal … See on ikkagi keemilise või alkeemilise valemi lahendus,” seletas Heinsaar. Lisades, et loo koostisained käärivad kuid või isegi mitu aastat, enne kui kirja saavad. “Olen luuletaja tüüpi autor.”
Heinsaar tõdes, et ei oska järjepidevalt nagu Jaan Kross iga päev kirjutada. “Kui tuleb kujund, siis läheb väga ruttu,” nentis ta. Igal kirjanikul on isemoodi ja kirjutamine mõjub Heinsaare sõnutsi nagu autoteraapia.
“Tüübilt olen pisut lüüriline, melanhoolne, mitte raskemeelne. Kui kirjutada ei saa, vajun longu, see lugemise-kirjutamise protsess on energiaallikana oluline. Baudelaire’i loomingus on kujund, kus albatross maandub laevalaele ja on seal kohmakas, lohistab tiibu. Ainult lennates on ta omas õiges keskkonnas, muidu aga suur saamatus ise,” seletas Heinsaar.
Luuletajagi tundvat rahuldust sellest, et sai midagi head ära teha, ent rõõm kestab paar päeva, siis valdab taas veider rahutus. “Kuu aega on rahu, kuni järgmise loomepuhanguni,” tunnistas kõneleja.
Heinsaar avaldas, et mida vanemaks saab, seda enam tema nahk pakseneb, erksus kaob, luulet kirjutab harvem kui vanasti. “Nüüd võib minna mitu kuud. Midagi ikka tuleb, loll ärevus on ära kadunud.”
Kadunud hõimust ja kannibalismist
Romaani “Kadunud hõim” idee tekkinud Heinsaarel aga ootamatu inspiratsioonipuhangu ajel Krakowis.
“Nägemus oli selline, et peategelane sõidab sinna ekskursioonile, giid tutvustab talle vana lossi üht poolt, aga kuna seal polegi rohkem inimesi kui üks turist, siis giid lubab, et näitab teist poolt ka,” tutvustas Heinsaar. Teises lossipooles elab ta ise koos isaga, kes on inimsööja. “See, kes ta on, ilma et oleks kurjategija.”
Lugu paisus 40-leheküljelisest muinasjutust avaramaks. “Jäin Tartusse kinni, hakkasin boheemlase elu elama, lugu pikemaks kirjutama …” möönis autor. Nii kestis see nagu kuudepikkune ekspeditsioon Amazonases või aerudeta kummipaadiretk Soomaal.
/nginx/o/2024/04/17/16009287t1h4e62.jpg)
Kuidas Doonau deltas inimestest olude sunnil kannibalistlik hõim kujunes? “Enamik hukkus, tasakaalukam hõimuosa jäi alles. Peategelane Jakob kohtus elukaaslasega ja siis sündis neil tütar, et oleks realistlik. Jakob oli kunagi Pärnus elanud, tütar siin koolis käinud, ja mingi aja jooksul kandus tegevus Soomaale,” tutvustas Heinsaar, kelle teosest soovitakse nüüd filmi teha, kuid Pärnu paigad tuleks ilmselt välja jätta. “Kes see stsenarist on?” uurisid tulihingelised pärnakatest fännid seepeale solvunult.
Kinnise nina tunne
“Mõtlesin, et kirjutan sellise õudusraamatu, et on kohe! Poole kirjutamise pealt sain aru, et ma pole Stephen King või Edgar Allan Poe, stiilipuhast õuduskirjanikku minust ei saa. Lasin oma registrid valla! Eesti loodusmaastikud, kus olen ise käinud, nagu Raudna jõgi, kummipaadiga mitu korda läbi sõitnud,” seletas matkasell ja lisas, et tänavu läheb jälle. “Enne volbriööd asume teele. Ohvrilt Raudnale, sealt Halliste ja Navesti peale ja lõpetame Toris. Jõgi kui tegelane, kui kulg, mingis mõttes metafoor.”
Õudukast kujunes Heinsaare hinnangul hoopis peategelase arenguromaan: talupidajast inimsööjaks talus, aluseks 50 protsenti fantaasiat, osa päris tegelastest kokku pandud, samuti kohad, kus käidud, üliõpilaselu Tartus ja sealsed vaimuelu tegelased Jüri Ehlvest, Mart Kivastik ja Hannes Varblane, muu hulgas Emajõe-äärne juhtum vintis teoloogidega, seegi olevat päriselt juhtunud.
“Kui oleks minu valida, siis ma tõstaks Tartu Pärnusse. Seal on küll üliõpilasvaimsus, palju huvitavaid inimesi, kuid minul kui lääne-eestlasel tekib seal kinnise nina tunne,” avaldas Heinsaar.
Nuhka-nähkad ja näljahäda
Tõepõhi olevat all Soomaa kohta käival inimsööjate legendilgi. “Kas või needsamad nuhka-nähkad … Kust ma sain teada? Seda rääkis üks tuttav, kellele vanaema oli rääkinud lugu põhjasõjast, kui oli tohutu vaesus ja katk ja näljahäda ja sõda. Inimesed, kes metsas redutasid, olid soosaare eestlaste kogukond, kes varitses vene-tatari karistussalklasi. Lõid nad maha, nülgisid naha, panid kotti, läksid üle raba tagasi, räätsad tagurpidi jalas, et keegi aru ei saaks, kustpoolt oli tuldud,” seletas Heinsaar. Ja rõhutas, et see on folkloor: pole tõestatud, kas tegu oli Soomaa või hoopis Laeva sooga. Soomaa tundus autentsem, kuna seal on mitu jõge ja teed.
/nginx/o/2024/04/17/16009289t1h37de.jpg)
Pole saladus, et näljahäda ajal on esinenud kannibalismi. Sumbkülades näiteks, et neid ei avastataks, tekitati Heinsaare jutu järgi enesekaitseks hirmuõhkkond ja tehti koledaid asju: söödi inimesi. “Eri kultuurides tuleb ju ette, et austusest esivanemate vastu süüakse mingi osa neist ära, Indoneesia saarte hõimudel, kes omavahel sõdivad, tuleb vastase süda ära süüa, sest sellest saab jõudu ja energiat. Eesti legend räägib aga 1980ndatel Tallinnas tegutsenud inimsööja-taksojuhist.”
Ainest andis kokanduski. “Mul oli suur rivi kokaraamatuid, millest ma midagi kokku miksisin,” avaldas kirjanik. Aiaraamatuid kasutas ta samamoodi, sest “Kadunud hõimu” tegelastel on suur aed ümber Mustajärve talu, palju tiike. Nii tuli Heinsaarel omajagu eeltööd teha, sest botaanik ta ei ole. “Kasutasin teatmeteoste abi, eriti lillede vallas.”
Heinsaar tõmbas käsikirjas osa lõike maha, et inimsööja Jakob jääks õhku homo sapiens’i salapärase kõrvalharu isendina, et säiliks muinasjutulisus, müstika.
“Tuleb usaldada lugeja fantaasiat, mitte kõike ära ega ette seletada, sest see võtab mängu- ja komponeerimisrõõmu vähemaks. Lugeja pole ju rumal!” kinnitas Heinsaar kohtumisel oma lugejatega.