Tiina Janno: Ülestõusmispühad toovad lootust

Tiina Janno. Foto: PP

Täna on vaikne laupäev, kirikutraditsioonis on see Kristuse hauas olemise päev. Vaikne nädal hakkab läbi saama ja homme tähistame juba ülestõusmispühi. Selle nädala nimetuses sisalduv vaikusenõue on pärit meie esivanematelt, kellele pühad sündmused ja paigad tähendasid seisatamist ja vaikseks jäämist.

Tänapäeva elurütm on kiire, inimene sellevõrra rahutum ja järjest raskem on leida ning kogeda vaikust. Tänavune varakevad oma muutliku ja tujuka ilmaga on samuti kõike muud kui rahulik. Ühe päeva jooksul teeb ilm mitu kannapööret, kord paistab päike ja soojendab, siis on lumepilved taas üleval ja maa kattub talvise lumevaibaga.

Kui jälgida vaikse nädala piiblilugusid ja nendega seotud pühi, tulevad sealgi esile inimtunnete kontrastid ja äärmused. Palmipuudepüha, millega vaikne nädal algab, on oma olemuselt rõõmus püha. Jeesuse kuninglikku sissesõitu Jeruusalemma linna võttis rahvas vastu hosianna-hüüetega ja palmioksi lehvitades. Juubeldava rahvahulga rõõmurõkatused vaibusid aga peagi. Algas Jeesuse elu viimane etapp, mis viis ta ristile.

Suurel neljapäeval teenis Jeesus oma jüngreid, pestes nende jalgu ja seades püha õhtusöömaaja, esimese armulaua. Selle sündmuse mälestuseks peetakse kristlikus kirikus suurel neljapäeval armulauaga jumalateenistusi.

Leonardo da Vinci on kujutanud oma kuulsal freskol hetke pühast õhtusöömaajast, kui Jeesus on just teatavaks teinud, et üks tema jüngritest annab ta ära. Jüngrid on üllatunud ja kohkunud, see peegeldub nende nägudelt ja poosidest. Jeesuse palvevõitlust Ketsemane aias ei suutnud ega tahtnud keegi neist kaasa teha. Järgnesid Jeesuse vahistamine, kohtumõistmine ja surmamõistev otsus. Maad võtsid vaikus, tühjus ja hüljatus.

Suur reede on kirikuaasta keskne püha, millega tähistatakse Jeesuse ristilöömist ja surma Kolgatal. Valitseb leinameeleolu, kirikutes ei helistata kelli, altarilt on võetud liigsed kaunistused ja jumalateenistustel loetakse kannatusevangeeliumi. Eesti rahvatraditsioonis on suur reede on nii suur püha, et rohigi sel päeval ei kasva.

Leina kõrval on suur reede tänupüha, sest kristlastele ei ole Jeesuse surm ajaloo hõlma vajunud mõttetu ja ülekohtune surm, vaid selle surmaga lepitas Jumal inimeste patud. Jeesus suri ristil meie, inimeste eest, tema lunastustöö sai sellega täidetud.

Vaikne laupäev on päev, kui Jeesuse surnukeha oli hauas ja kivi tema haua suu ette veeretatud. Seda võib mõista nii otseses kui ülekantud tähenduses: raske kivi sulges lahkunu rahupaiga, aga selle raskus lasus Jeesuse lähedaste hingelgi.

Kaotusvalu ja juhtunu mõistetamatust ei olnud kerge kanda. Sellised meeleolud juhatavadki sisse kirikuaasta kõige kontrastsema ja rõõmsama püha, ülestõusmispüha.

Nädala esimese päeva hommik koitis, naised läksid Jeesuse hauale ja leidsid, et hauakivi on eest ära veeretatud ja haud on tühi. Nõutute ja hirmunutena seisid nad seal, kuni nende ette ilmusid kaks erevalgeis rõivais meest, kes kuulutasid: “Miks te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud.“ Inglite toodud sõnumist, et Jeesus Kristus on üles tõusnud ja elab, saigi kõige varasem kristlik kuulutus. Seda kanti edasi rõõmu ja entusiasmiga, esialgu tegid seda naised ja Jeesuse jüngrid, edasistel aastasadadel kujunes sellest ristiusu keskne sõnum.

Jeesuse ülestõusmise auks pühitsetakse pühapäeva ja sellest kuulutatakse rõõmuga iga-aastastel ülestõusmispühadel, olgu ilmad ja rahva meeleolud kui heitlikud tahes.

Ülestõusmispühade sõnum on lootuse ja kirkuse sõnum, leina ja ahistuse järel tuleb taas valgus ja surmast viib tee ellu. Seda sõnumit toetavad nende pühade kevadiselt värviküllased kombed, mis ühtviisi lähedased nii lastele kui täiskasvanutele.

Ülestõusmispühade kristlik sõnum ei ole kergesti mõistetav, selle vastuvõtmiseks läheb vaja usku, usku imedesse. Maailmas, kus sünni ja surma seadus toimib raudse järjekindlusega, on raske uskuda imedesse ja uutesse algustesse. Jeesuse elu viimased sündmused, tema surm ja ülestõusmine olid üllatuseks Jeesuse kaasaegsetelegi. Inimene, keda nad arvasid läbi ja lõhki tundvat, osutus kellekski teiseks, kellekski palju enamaks ja suuremaks.

Nõnda on kristlik usk ja mõtlemine (teoloogiat on kutsutud ka usumõtlemiseks) saanud alguse üllatusest, ootamatust vaatenurgast. Usu üle mõtiskledes tuleb seda kindlasti arvesse võtta, usuloogika ei ole ühetooniline loogiliste järgnevuste rida, vaid tulvil pöördeid, paradokse ja üllatusi.

Aga mõelgem hetkeks, kas pole meie elugagi samuti? Kui võtta hoog maha, jääda vaikseks, silmitseda iseend ja ümbritsevat, näeme mõndagi, mis üllatab ja liigitub imede valdkonda. Kas pole näiteks ime see, kui leiame endale ustava sõbra või kalli ja lähedase inimese? Kas pole üllatav see, kui keegi täiesti tundmatu inimene on meie vastu äkitselt lahke ja aitab meid?

Vahel juhtub nii, et asjad, mis on lootusetult halvad, sassis ja keerdus, hakkavad hargnema ja leiavad nõndaviisi lahenduse – seegi on ime. Seegi on ime, kui tülis olnud inimesed lepivad, annavad teineteisele andeks ja püüavad üheskoos edasi minna. Jah, me teame, et miski siin inimeste maailmas naljalt ei muutu ega üllata, elu on ikka selline, nagu ta on, aga just siis, kui oleme nii mõelnud, tuleb keegi ja seab asjad hoopis teisiti ...

Toogu siis saabuvad ülestõusmispühad meie ellu positiivseid üllatusi ja rõõmu, häid lahendusi, saagu murekivid südamelt veeretatud! Rõõmustagem üheskoos kristliku maailmaga, et haud on tühi ja tee leinast rõõmu on avatud!