Alar Tamming: Maailm nagu mina seda näen

Alar Tamming. Foto: PP

Selle kohta, milline on maailm, on igal inimesel oma vaade. Mõnikord see peegeldab tegelikkust, aga tihti on see eelarvamuste ja seisukohtade kogum, mis on kogunenud enamasti oma vanematelt ja millele on lisatud meedia vaated.

Eriti tugevad on meedia seisukohad siis, kui inimesel endal konkreetsel teemal arvamus puudub või puutub ta teemaga kokku esimest korda. Kui meedia ikkagi mingis riigis toimuva kohta kirjutab, et seal on terroristid ja separatistid korraldanud plahvatusi, on raske võtta neid vabadusvõitlejatena, kes seisavad demokraatlike vajaduste eest. Ja kui oledki vabadusvõitleja ja sul õnnestub saavutada iseseisvus, kaob kohe pärast omale vabaduse saamist teiste vabaduspüüdluste mõistmine, seda eelkõige välise surve ja reaalpoliitika mõjul.

Kahjuks on Eesti samasugune nagu teised, tarvitseb vaid meenutada, et iseenda vabadus oli armas, aga ametlikku seisukohta Tšetseeni riigi toetuseks meilt ei tulnudki. Ei peatu siinkohal rohkem poliitikal, sest väidet “poliitika on räpane mäng” on küllalt leierdatud ja igaüks oskab tuua siia lõputult näiteid, kuidas peaks olema ja mis tegelikult on. Loodan, et lugejad saavad aru, et ükskõik kui palju nad lõunalauas või kolleegidega päevapoliitilisi küsimusi ei aruta, ei muutu sellest midagi.

Tekib isegi küsimus, milleks arutada. Kas seda energiat ei võiks kusagile mujale suunata? Kuid maailmas ja elus on asju, mida saab muuta ja mis on meie kontrolli all. Siinkohal esimene tõde: ära kuluta emotsionaalset energiat poliitiliste sündmuste kommenteerimisele, seda võib mujal vaja olla. Ole jälgija ja tunneta, kust tuul puhub.

Sinul on oma mõjuväli, kus efektiivselt toimida, ja see on igal inimesel erinev. Kui sul on kümmekond juhitavat, käitu ja juhi neid nii eetiliselt, kui suudad. Võimalik, et piirkond, mida mõjutad, on suurem. Linnapea, maavanem – nende otsustest sõltub juba rohkem. Riigikogu jätaks välja, aga ministrite ja presidendi võim ja otsused on märkimisväärsed.

Põhiline on aru anda, et ise tuleb talitada maksimaalselt eetiliselt, sest endast kõrgemate elu sa mõjutada ei saa. Konflikt tekib, kui enda arvates eetiline käitumine läheb vastuollu ülemuse omaga, ja kui jääda jäärapäiseks, võidakse lahti lasta.

Ülemuse poolt vaadates on konfliktil veel teine nüanss, sest ülemus näeb enamasti terviklikumat pilti kui alluv. Ühest nõu on siin raske anda, aga peamine on mõista, kas mõni otsus on tingitud emotsionaalsest turbulentsist ja alateadlikust soovist teisele ära teha või oma alaväärsuskompleksi lahendamiseks võttega, mis lahenduseni ei vii.

Nii on eelisseisus see, kes suudab näha vastuolu tagamaid. On see mõne minevikukonflikti järelkaja, võimuvõitlus nokkimisjärjekorra nimel firmas või on selle taga soov üksnes olla keegi või hoopis avaldada muljet vastassugupoolele. Oleks hea endalt küsida: mis on minu ettepaneku varjatud motiivid või mis on minu varjatud motiivid seda ettepanekut tagasi lükates? Ja peamine on jääda ausaks.

Vähemalt enda ees, kui teistele ei julge oma tõelisi motiive väljendada. Ideaalvarianti, kus otsustamise aluseks on eetilised ja ausad põhimõtted ning eesmärgiks tulevikus maksimaalse kasu saamine natuke suuremale üksusele, kui on inimene ise ja tema lähikondlased, juhtub tegelikkuses väga harva, kuigi otsustaja just nii võib arvata.

Aga nüüd teiste teemade juurde, et eraldada terad sõkaldest. Alustame ajakirjandusest. Ajakirjandus püüab ennast tunnetada sõltumatuna ja ajakirjanike vabaduse aste on kindlasti kraadi võrra kangem kui poliitikutel.

Kuid ajakirjanike puhul tuleb aru anda, et nemadki on oma ajastu ohvrid ehk eelkõige ei sõltu nad inimlikest, igavestest, et mitte öelda jumalikest väärtustest, vaid oma ajastu seisukohtadest, mis neile on absoluutne tõde. Varjatud tsensuuri, mida ise teostavad, ei ole nad võimelised nägema ja peavad seda inimeste õiguste kaitsmiseks. Teisitimõtlemine, mis on oma ajast ees, on nendele kergematel juhtudel ekstravagantsus, äärmuslikematel variantidel paanikakülvamine ja rumalus.

Kokkuvõttes suudab iga ajakirjanik infot väljendada selle tasandini, kuhu ta ise on jõudnud.

Internetikommentaarid. Nende puhul kehtib samuti eelmine lause, need väljendavad seda, kuhu kommenteerija on oma arengus jõudnud või seisma jäänud. Iga kommentaar räägib tavaliselt rohkem kommenteeritavast endast kui teemast, mida ta kommenteerib.

Heal juhul jätab kommenteerija artikli kui terviksõnumi kõrvale, haarab kinni ühest mõttest ja siis arvab selle kohta midagi. Halvemal juhul ei süvene ta artiklisse, vaid hakkab kirjutama mingit oma mõtet, mis ei haaku ei loogiliselt ega keeleliselt eelneva jutuga. Veel kurvemal juhul väljendab ta emotsiooni, mille puhul sõnavara muutub päris kasinaks ja piiratuks.

Kuid tuleb aru saada, et enamik kommenteerijaid on noored, kes on oma arengu alguses ja kellel eneseväljendamine on alles arendamist vajavate oskuste seas.

Õige internetikommentaar on suunatud konstruktiivselt arengule ja parimal juhul suudab arendada artikli ideed sinna, kuhu autor veel ei jõudnud. Ja eelkõige on ta toetav. Tekib aga küsimus: mida teha, kui autor väljendab täielikku rumalust, nagu näiteks telereporter, kes ütles, et USA dollar on hea turvaline raha, sest see on tagatud USA valitsuse poolt, erinevalt kullast, mis ei ole millegagi tagatud? Seda võib võtta huumorina ja nentida, et näe, maailma on võimalik ka sellise nurga alt vaadata.

Siit on hea minna järgmise kontseptsiooni juurde, milleks on maailma duaalsus ehk vastandlikkus, ja esitada igivana küsimus: mis on tõde? Kas tõdesid on üks või palju? Kuna üks tark mees kunagi ütles: ärge esitage oma raamatutes küsimusi, ma tahan vastuseid, küsimusi piisab mul endal, annan minagi vastused nii, nagu mulle tundub ja minule on õige. Muide, “mulle tundub” ja “minule on õige” on täiesti eri kategooriad.

Kõigepealt tõde. See on ühelt poolt suhteline, aga igal hetkel eksisteerib üks tõde. Kohe toon vastava näite. Küsimus: kas on öö või päev? Vastus on lihtne, eksisteerib ainult üks variant, eriti kui pole tegu mingi hämara tsooniga, vaid kell on öösel kaks.

Ei mingit kahtlust. Kus siin see suhtelisus on? Küsija asukohas. Kui küsid seda telefoni teel Austraalias olevalt inimeselt, võib vastus mõlemale inimesele olla erinev ja mõlemale tõene. Kus on sel juhul absoluutne tõde?

Absoluutne tõde on tõusta sellest taustsüsteemist ülespoole ja vaadata sealt konkreetse situatsiooni peale. Kui see küsimus esitataks Päikesel olles, pole sellele võimalik vastata, sest kogu aeg paistab Päike.

Nii on päev ja öö kokkuleppelised suurused, mida saaks defineerida nii, et öö on seal, kuhu paistab päikese vari. Kui ma oleks filosoof, saaks seda teemat igatpidi edasi lahata. Arutleda, mis saaks ööst ja päevast siis, kui Päike kustub või plahvatab ja Maa orbiit jääks Päikese sisse, kuid mingit uut teadmist see ei lisaks. Peamine on see, et need mõlemad on inimeste konstrueeritud mõisted, mille tõeväärtus sõltub taustsüsteemist.

Inimeste puhul ongi nii, et enamik nende seisukohti, millele oleks vaja anda hinnang, kas tõde või ei, sõltuvad taustsüsteemist ja on suhtelised. Sellisel juhul on kaks olulist sõnumit.

Esiteks ei tohi ühe taustsüsteemi tõdesid viia teise taustsüsteemi, sest seal need ei kehti. Näiteks ei saa kõrgeid eetilisi kategooriaid järgides Põhja-Koreas ellu jääda. Kui seal väljendad oma arvamust, ei katke ainult sinu enda elulõng, vaid kogu evolutsiooniahel, mis on sinuni jõudnud, lõigatakse võimalikult kõrgelt läbi, sest tõenäoliselt alustavad oma elu Korea gulagis nii sinu tädid, onud kui nende lapsed.

Vanaisad ja vanaemad ilmselt pääsevad, sest tõenäosus, et nad selleks ajaks, kui sa oled õppinud oma mõtteid väljendama, veel elavad, on kaduvväike.

Teiseks on tähtis jõuda arusaamisele, et isiklikud seisukohad on suures osas suhteline tõde. Paraku kipub inimene oma mõtteid pidama iseendaks ja kui keegi ütleb midagi nende vastu, tajutakse seda tihti rünnakuna oma isiksuse pihta.

Mõtted on inimesest eraldi seisvad ja neid tuleb võtta vahendina, mis aitab maailmas paremini hakkama saada. Kui mõte oleks meie osa, jookseksime varsti kokku, sest meil on ühe asja kohta võimalik erinevalt mõelda, ja tavaliselt inimene ei taha omada eri seisukohti. Kuid just võime näha asju eri vaatenurgast ja ühe asja kohta kahte moodi mõelda on arenenud inimese tunnus.

Muidugi eksisteerib variant vastupidi mõelda ja öelda, et inimene, kes mõtleb ühe asja kohta kahtepidi, ei mõtle üldse. Kuid minule on areng ikkagi see, et algul on meil üks kindel kompromissitu seisukoht, nagu on üliõpilastel, kes igas põlvkonnas kipuvad mässama. Võime asju laiemalt näha tekib hiljem.

Taas saaks vastanduda ja mainida, et üliõpilasena nähakse probleeme veel selgelt ning vanurid muutuvad alalhoidlikuks ja araks ning nimetavad seda kõikvõimalike filosoofiliste kategooriatena.

Sellegipoolest jään ma veendumusele, et võime näha arvamuste paljusust on arengu tunnus. Samal ajal tunnustan noori, kes on valmis tegema revolutsioone, nagu Araabias praegu käimas ja mille eest pole läänemaailmalgi pääsu.

Seega on tõe puhul oluline leida üles taustsüsteem, kus see tõde kehtib. Selleks, et jõuda kraadi võrra kangema tõeni, tuleb sellest taustsüsteemist väljapoole astuda.

Kui oled esimesest taustsüsteemist lahkunud, oled muidugi järgmises taustsüsteemis sees ja teoreetiliselt oleks seda uut, kõrgemat tõde vaja vaadata taustsüsteemi kontekstis, kuid see on nüüd koht, milleni ise praegu veel ei küüni. Iga asi omal ajal.