Suhtlus aitab olla parem inimene

Foto: Andres G. Adamson

Mari (72) armastab pealkirjas öeldut oma elukogemustele toetudes teisiti sõnastada: „Iga kohtumine annab mulle uue võimaluse olla parem inimene, olgu see kohtumine loodusega või siis teise inimesega kas või ainult mõtetes. Suhtlemine on see minu jaoks niikuinii.“

Väikest kasvu, käbe ja jutukas Mari (nimi muudetud, G. N.) valab tassi raviteed. See on ilus kuldkollane nagu needsamad nurmenukuõied, mis nüüd teeks saanud, enne korjamist-kuivatamist. Mari on ravimtaimehull, kelle riiulilt leiab pea kõik droogid, mis Eesti metsadest, põldudelt, niitudelt ja soistelt aladelt korjatud taimedest võimalik teha.

Monoloog niidul

Hariliku nurmenuku tee rahustab. Hollandlased kasutavad värskeid lehti salatina toitude juurde: need lehed on väga C-vitamiinirikkad ja võistlevad ses osas kibuvitsamarjadega, räägib Mari.

“Kui ma õisi korjan, vestlen kogu taimega justkui kaaslasega. Aga kaaslane ta mulle niidul ongi. Elan oma majas üksi ja vist seepärast olen tahtnudki taimedega monoloogi pidada. Valjul häälel. Ühtlasi tuletan nii mälu värskendamiseks meelde taimede rahvasuus levinud nimetusi. Näiteks nurmenukule meenutan, kui tarvilik ta on, ja küllap seepärast on tal oi kui palju nimetusi: härjakaatsad, kanavarvas, kevadevõti, titepüksid, piimapisar, peetrusevõtmed … Oh, neid nimetusi on veel,“ jutustab Mari.

Naine tunnistab, et vestleb niisamuti puudega, kellelt pungi ja lehti korjab. Arvab naerdes: „Kui keegi kuuleb – ja küllap ongi kuulnud – , peab vist napakaks. Aga mul on monoloogi pidades nii hea tunne, ma justkui hellitaksin end hea enesetunde nimel. Pole ju vahet, kellega suhtled, peaasi, et suhtled.“

Mari on sõpruses taimedega isegi niikaugele läinud, et mõne neist koduaiast lausa metsa kasvama viinud, teades, et seal kosub ravimtaim paremini. Naine käib igal kevadsuvel vaatamas ja küsimas, kuidas läheb. Kõik nad sirguvad, nii et rõõm vaadata. Nüüd on Maril metsas oma paigad, kus tema kätetöö vilja kannab.

Tervis tassis

Mari peaks iga päev võtma vähemalt nelja või viit arstirohtu. Tervise huvides. Aga ta ei tee seda enam aastaid. Kord pensionipäeval leidis ta end mõtlemas: kui igas kuus määratud rohud välja osta, on pool pensioni läinud.

Ravimeid manustades leidis sedagi, et arstimitel on kombeks tekitada lisahäireid kõhuhädade, peavalu või muu säärasega. Ikka tuli tal võidelda halva enesetundega. Muidugi mängis oma rolli organismi tundlikkus. Ta otsustas, et loobub ravimitest. Vähemalt üritab.

Lauale siginesid raamatud, kus loodusravi pooldajad kogemusi jagasid. Neid polnud põhjust mitte uskuda: apteegid müüvad sadu toidulisandeid, mis ravimtaimede baasil valmistatud. Mari avastas endale kaks head asja: raha kokkuhoiu ja loomulikud raviviisid. Nüüd kinnitab ta, et mõlemast on olnud abi.

Et valitud tee õigsuses kindel olla, otsis naine üles tuttavad meedikud, kel ta teadis olevat huvi taimravi vastu. Ta tahtis autoriteetseid hinnanguid. Südamerahuks. Igalt kohtumiselt oma ala spetsialistiga ta neid ka sai. Kui taimedega sai pidada monoloogi, siis nüüd tulid dialoogid. Paljude meedikutega on ta siiani sõbraks jäänud ja kui vaja, võtab telefoni ja määrab kohtumise.

„Mul on tekkinud oma tutvusring. Veel enam: käime mõnikord koos metsas või niidul. Jumalik, kui saad veeta päeva looduses ja koguda kaaslase suust hindamatuid tarkusi ja võrkkotti ravimteematerjali,“ räägib Mari. Vestluste peateema keerleb alati selle ümber, kuidas üks või teine ravimtee, -pulber või -leotis aitab ja on kedagi aidanud. Näiteid on küllaga.

„Kui palju ma olen õppinud! Näiteks, kui mulle keegi tuttav juhtub kinkima naistepunaürti, kingin ma selle edasi tuttavale, kel on madal vererõhk. Tean nüüd, et minu kõrge vererõhuga see ei sobi, minu parim abimees on arooniamahl,“ selgitab ta.

Arstirohtudest loobununa hakkas naine panustama õigesse toitumisse. Seegi nõu pärineb autoriteedilt ja oma ala spetsialistilt: kas võtad ravimeid või hakkad õigesti toituma. Nagu arstimitest loobumise puhul juhtus toitumisegagi, poes sai läbi ajada odavamate ostudega.

Mari otsis üles lapsepõlvetuttava, kes tegev toiduainete instituudis. Too avaldas: meie esiemad tegid targalt süüa, neilt on palju õppida. Lihtlabast kilu ostes, seda soolates ja süües ei peagi reklaamlehtedelt passima, millal lõhekala odavmüük tuleb. Kilu on niisama kasulik.

Mari järgib kuuldud õpetusi suure huviga ja kurdab oma tervise üle hoopis vähem kui aastaid tagasi. „Olen tervem, targem ja palju parem inimene. Just nii ma tunnen,“ ütleb ta.

Mari võiks väga pikalt rääkida suhtlemisest „tarkade inimestega“. Endal tal nende teadmisi pole, aga ta õpib teadjamatelt pidevalt, talle kohe meeldib see. Paistab, et „tarkadelegi“ meeldib Mari elevus ja agarus. Tähtpäevadel laekub alati kelleltki kaardike või heliseb telefon armsa sooviga. Naine rõõmustab: „Imetlusväärsed inimesed! Huvitav, kui targaks ma lõpuks nende abil saan?“

Eneseotsimise ja -leidmise tee erutab küpses eas daami, hoiab hinge noore. Ta lausa igatseb arendavaid ja asjalikke dialooge.

Läheb appi

„Ega ma kõigiga niimoodi suhtle,“ tunnistab Mari. „Üldiselt vestlen inimestega meelsasti, aga kahjuks satun harva huvitavale teemale. Vestlen siiski viisakusest. Ent kui selgub, et mõnel on mure või haigus, annan nõu ja ruttan appi. Olen abistaja tüüpi. Praegu ongi plaanis ühele hädas inimesele külla minna. Kuidas ma aidata saan, veel ei tea. Vähemalt heasoovlik vestlus teeb ta tuju paremaks. “

Mari paneb käe südamele: „Aga kõige rohkem hoiab mind elus mu tütar kahe lapsega. Tema nimel hoian end ja tahan olla kaua terve. Ma ju pean jõudma metsast marju ja seeni korjata, astelpajudelt sügiseti vilju rehitseda. Sest tütar kahe lapsega on hädas, kuna muretses korteri ja võttis suure laenukoorma peale,“ selgitab ta. Lisades, et tundis end pool aastat haigena, kui laenuvõtmisest kuulis.

Milline aeg on praegu! Keegi ei tea, kui kauaks jätkub tööd. Aga lapsed tuleb üles kasvatada, koolitada. Lapselastel pole sugugi kerge oma mängukaaslastele näidata, et raha napib.

Kord oligi tütretütar külas, sõbrannagi kaasas. Mari viis nad koolivaheaja puhul spaasse. Teisel lapsel oli raha ja too ostis endale kioskist uhke raamatu.

„Tütretütar vaatas nii haledalt mulle otsa, et ma ei saanud teisiti – see pilk lausa palus – ja ma ostsin talle ka. Pisar kippus seejuures silma tulema. Ehkki väljaminek oli mulle liiast, tundsin, et vahel on rahast tähtsamaid asju,“ mõtiskleb naine.

Kui tütar külla tuleb, on Maril ikka kastike mooside, mahlade, marineeritud seente ja muuga, mida kaasa anda.

„Pagasniku saab täis,“ kinnitab ta. „Koos toimides ja üksteist aidates läheb elu edasi. Ma isegi muretsen vähem, kui aidata saan. Tean, et kõht neil vähemalt täis. See pole ka tänapäeval väike asi. Püüan oma maalapil võimalikult palju kasvatada. Ikka et oleks jagada. Varsti lähebki aiatööks.“

Üldiselt püüab Mari vähe muretseda ja aiva tegevuses olla. Aga inimene on kahjuks niimoodi loodud, et parimalgi tahtmisel ei suuda kogu aeg rahulik olla. Mõnikord poeb lihtsa pea- või seljavalu korral hinge rahutus ja keegi justkui lükkab sisimast välja kartusepisikud, mis muudkui paljunevad: “Taevake, mis mul nüüd hakkas? Vanust ka juba üksjagu.”

Kui juhtub, et tuju nulli kisub, teeb Mari endale korraliku noomimistunni. Valjul häälel nagu niidul mõnele ravimtaimele.

Aga toon on karmim: „No mida sa nüüd muretsed, mine peegli ette ja vaata ennast. Palg veel punetab, käed-jalad otsas, ratastooli pole vaja. Milles asi? Mure tapab muretsejat ennast ega aita sind ega su lähedasi. Silm särama! Vaata õue! Varsti-varsti võib juba kasepungi ja männikasve droogiks korjata, kraavipervedel ajavad põdrakanep ja nurmenukk ninakesi välja. Vaja minna tervist korjama! Seda omakorda selleks, et saaksid teisi aidata.“