Võistluse "Jannsen 205" võidutöö ⟩ Kuidas peatada terviseprobleemide lumepall?

Katrin Sak. Foto: Wikimedia Commons

Tuntud Prantsuse luuletaja Pierre-Jean de Beranger on öelnud, et tervis on tarkade tasu. Võib vaid proovida keerata seda lauset teisipidi, et esitada küsimus: kas ühiskonnas, kus terviseprobleemid kuhjuvad, ikka valitseb tarkus? Ja kas me peaksime seadma eesmärgiks probleemide kuhjumise vältimise ehk teisisõnu lumepallina veeremise või lahendama probleeme hoopis eos, nii et lumepalli ei saakski moodustuda? Mina pooldan teist varianti ja käin välja mõtteid, kuhu ulatuvad terviseprobleemide juured, kuidas nende probleemide teket ennetada ja nendega varases järgus toime tulla.

Esiteks tuleb mõista, et tervis kuulub eelkõige inimesele endale ja igaüks ise vastutab oma heaolu eest, vähemasti teatud piirini. See tähendab teadlikku suhtumist oma ellu ja riskikäitumise vähendamist.

Esimene pool justkui eeldaks, et oleme igapäevastes otsustes hästi targad ja teame, milliseid valikuid teeme sööki ostes, toitu valmistades, isiklike hügieenitarvete ja olmekeemia valikul. See kõik nõuab teadmisi, mille kohta võime küsida, kust peaks noor arenev inimene sellised tõenduspõhised teadmised saama: kas koolitundidest, ajakirjandusest või kusagilt mujalt?

Kas ja kuidas toimib see aga ühiskonnas, kus ajakirjandus vaevleb toimetulekuraskustes ja märkimisväärsel osal kooliõpetajatest ei ole erialast kvalifikatsiooni? Siin on oluline mõttekoht kogu ühiskonnale. Kooli roll lapse edasiste käitumismustrite kujundamisel on väga suur ja teadmised, mida kvalifitseeritud õpetajad eluks kaasa annavad, võivad hilisemas eas ära hoida nii mõnegi terviseprobleemi.

Aga kas me valime endale poes näiteks koostiselt tervisesõbralikuma hambapasta, tundes samal ajal hirmu saabuva üüriarve pärast?

Teine tahk tervislike igapäevavalikute tegemisel on kahtlemata sissetulek. Kes meist ei teaks, et tervislikumate toodete eelistamine tähendab ka suuremaid väljaminekuid? Aga kas me valime endale poes näiteks koostiselt tervisesõbralikuma hambapasta, tundes samal ajal hirmu saabuva üüriarve pärast või pankrotilainele mõeldes muretseme töökoha kaotuse pärast? Vaevalt. Veel enam: kas suurte pingutuste kõrval ots otsaga välja tulla suudame meenutada, millal viimati puhkasime?

Öeldakse ju, et puhkus taastab jõu ja annab tervise. Nii võimegi küsida, kas ühiskonnas, kus üha suurem osa inimesi elab toimetulekupiiril, sõltub tervis ikka ainult teadlikest valikutest. Jah, selles mõttes kindlasti, et riskikäitumist saab küll igaüks ise vähendada ja vältida. Uudistest loeme, et meie suuremate linnade reovees leidub aina rohkem uimastite jääke, viidates üha kasvavale narkootikumide tarvitamisele, ei ole me ikkagi piisavalt targad, et teadvustada tervise tähendust ja väärtust. Nii ongi igaühel veel üsna pikk teekond minna, tunnetamaks vastutust oma tervise eest.

Aga vaatame nüüd olukorda laiemalt, ühiskonna tasandil. Ja mõtleme siinkohal neile inimestele, kes kujundavad Eesti kultuuriruumi: nii kujutavas kunstis, kirjanduses, heliloomingus, näitekunstis kui ka muudes kultuurivaldkondades, aga niisamuti teaduses.

Kui paljud neist inimestest, kelle kaudu meid tegelikult mujal maailmas teatakse ja tuntakse, on tänapäeval vabakutselised ja ilma igasuguse ravikindlustuseta ehk reaalse ligipääsuta arstiabile? Ja kui paljud neist loomeinimestest löövad tervisehädade ilmnemisel lihtsalt käega?

Kuhu on välja jõudnud loomeliitude algatatud kampaania "Ravikindlustus kõigile!" ning kas me ikka oleme empaatiavõimeline ja tark ühiskond? Kas hoolime oma inimestest ja kas tahamegi tegelikult terviseprobleemide lumepalli peatada? Või tekitame hirme õhutades neid ise hoopis juurde? Kas meil on tehtud selge majanduslik analüüs olukorrast, kus kõigile inimestele rakenduv ravikindlustus võimaldaks avastada raskeid tervisehädasid ja sekkuda nende varases järgus, võrrelduna kuludega, mis tuleb kanda viivitamisest põhjustatud tüsistuste leevendamiseks? Rääkimata seejuures inimeste tootlikkuse vähenemisest ja tegemata jäänud tööde mõjust meie rahva vaimsele pärandile.

Kas hoolime oma inimestest ja kas tahamegi tegelikult terviseprobleemide lumepalli peatada? 

Jääb vaid loota, et esitatud küsimustele vastuste otsimine ja hea tahte üles näitamine nendega tegelemiseks annab oma panuse, peatamaks terviseprobleemide lumepall. Alles siis saame üheskoos hoolivamate ja targematena liikuda edasi selleni, et sellist lumepalli enam ei tekiks. Lõpetuseks jääb vaid küsida, mida oleks papa Jannsen oma 205. sünniaastapäeval meie praegusest ühiskonnakorraldusest arvanud.