INTERVJUU ⟩ 75kordne Eesti meister asus alaliitu tööle: Tahan pakkuda tuge, millest mul puudu jäi

Joosep Karlson tunnistas, et Eestis treenides on väga raske arenguhüpet teha. Foto: Karli Saul

Eesti esiaerutaja, kanuumehe Joosep Karlsoni elus on pöördelised ajad. Ehkki äsja jäi 28aastasele sportlasele Pariisi olümpia uks suletuks, avanes teine: pärnakast sai alaliidu peasekretär.

Astusite hiljuti tööle alaliitu, teist sai Eesti aerutamise föderatsiooni peasekretär. Kuidas ja miks selline otsus sündis?

Tundsin, et olen oma sportlasteel üksi jäänud: organiseerisin ikka päris palju asju endale täiesti ise. Nüüd tahan neile, kes minu jälgedes käivad või kes tahavad teha saavutussporti, pakkuda seda tuge, millest minul puudu jäi.

Praegu tunnen, et alaliidus on suur probleem väga kehv kommunikatsioon: meil on hästi palju lahkhelisid ja seetõttu ei jää sisuliste asjadega tegelemiseks aega. See saab olema hea katsumus: erialane haridus on mul selleks olemas, aga eks ole näha, kuidas see praktikas õnnestub.

Üritan olla kui svamm, kes imab endasse kogu selle informatsiooni, kuhu sportlasena edaspidi lähen või kus olen käinud. Seejärel rakendada seda alaliidu juhtimisel ja anda Eesti aerutamisele tagasi seda, mis ta mulle andnud on.

Millest on Eesti aerutamises kõige rohkem puudu?

Meil on kõvasti know-how’d vaja – minu endagi puhul on näha, et Eestis on väga raske arenguhüpet teha. Lahti on vaja saada mentaliteedist “meie ju teame asjadest kõige paremini”. Peame saama avatumaks: otsima väljastpoolt abi ja kasutama seda.

Oleme väga töökad ja meil on väga palju talenti – kahjuks ka raisku läinud talente, kuna me pole suutnud öelda: “Jah, minu mõistus selle sportlase treenimisest üle ei käi, lähme otsime väljastpoolt abi.” Ikka üritatakse ise, paraku kannatavad sportlased. Nüüd tulebki uhkus alla neelata.

Sisuliselt on üksikute eranditega jäänud meie alaliit ja üleüldse Eesti rajaaerutamine 30–40 aastaks seisma ja muu maailm on edasi liikunud.