Kurbus annab Lihula muusikaõpetajale ja koorijuhile tiivad

Nagu Iren ütleb, on ta nii emotsionaalne, et kõikidele tundub, justkui ta oleks väga musikaalne. “Isalt sain loovuse ja muusikaarmastuse, emalt emotsionaalsuse,” avaldab ta. Foto: Mailiis Ollino

Iren Sieberk pole enda arvates hea dirigent, aga usub, et on tänu oma sisemisele põlemisele võimekas koorijuht.

Nagu Iren ütleb, on ta nii emotsionaalne, et kõikidele tundub, justkui ta oleks väga musikaalne. “Isalt sain loovuse ja muusikaarmastuse, emalt emotsionaalsuse,” avaldab ta.

Iren igatseb Artur Alliksaare luulet lugeda, autori tekste imetleda ja endale neid lahti mõtestada. Aga tal pole selleks aega! Ta kannab endaga ja endas luuletaja motot “Looming on ülemlaul elule, mis kunagi ei lõpe”. Ta imetleb lilleilu, lõkkelõõma augustikuu tähistaeva all ja igatsevaid unistusi. Ta sahistab jalgu sügisestes lehtedes, naudib härmatanud puuoksi, jääroose aknal, lumeräitsakaid. Vahel sõidu ajal ütleb ta endale: “Iren, sa sõidad autoga, sa ei tohi loodust vaadata!”

Mõnikord on Iren kurb, tahaks nutta. “Pisarad ei tule enam nii kergesti välja,” tunnistab ta. “Lähevad sisse. Nähtavat kurbust on vähem, palju jääb mu sisse, paneb mind looma. Kurbus annab tiivad tegutseda!”