:format(webp)/nginx/o/2024/06/04/16122138t1ha879.jpg)
Kruusateede äärsed on paljuski veel niitmata ja eks ole see viimane aeg, mil saab neid nõnda lopsakana näha, enne kui niiduterad vaatevälja avardavad. Sattusin mõne aja eest lappama talvel ja varakevadel klõpsatud fotosid samadest paikadest, kuhu olin nüüd hiljuti sattunud. Paksu lumevaiba ja jääkooriku kohal kõrgub praegu poolteisemeetrine õitsev hein. Kuigi kraavipealsetel ja väljadel laiub õitemeri, on mind tirinud hoopis metsade rüppe.
Otsustasin, enne kui hilja, vaadata üle pisikesed ja harva esinevad hiliskevadised kodumaised orhideed: kõdu-koralljuure ja väikese käopõlle. Need õitsejad peidavad end ühe suure põlismetsa rüpes, niiskepoolsel metsavaibal. Küünarnukid saab pinnale toetudes seal kindlasti märjaks.
/nginx/o/2024/06/04/16122149t1h16a6.jpg)
Väike käopõll on tõepoolest väike, enamasti isegi alla kümne sentimeetri kõrge, ja ülejäänud rohelisest massist esmapilgul eristamatu. Kui aga seda käpalist õnnestub kord märgata, hakkab ta ühtäkki kõikjal sobivates paikades silma. Päris igas metsas teda siiski ei trehva. Väike käopõll kasvab hämaravõitu samblases, enamasti eakas okasmetsas. See puistu on mõnikord küllaltki kuiv, sagedamini aga niiske ja rabastuv.
/nginx/o/2024/06/04/16122139t1h93d3.jpg)
Eriti niisketel lappidel õitsevad kõdu-koralljuured, mida tänavu tundub arvukamalt kui muidu. Need orhideed eelistavad märjemaid metsi või põõsastikke, ka soid. Samuti sobivad neile taimedele järsud oja- ja järvekaldad otse veepiiri lähedal. Enamasti paarikümne sentimeetri kõrguseks kasvav kõdu-koralljuur on üks Eesti kolmest käpaliseliigist, kel puuduvad rohelised lehed. Pisikestel kollakasrohelistel õitel võib märgata käpalistele omast valkjat huult, millel üksikud punased täpid.
/nginx/o/2024/06/04/16122146t1h404c.jpg)
Neid mai lõpu, juuni alguse õitsejaid imetledes kostis kõrvu laul, mida viimati õnnestus kuulda aasta eest. Põlismetsas lendas ühelt puult teisele ja kuulutas seda metsanurka enda omaks rohe-lehelind, kes meile saabuvatest sulelistest on üks hilisemaid. Mõnel jahedamal aastal jääb nende hulk üldse kesiseks. Erinevalt meie ülejäänud lehelindudest on rohe-lehelinnu huvid elupaiga suhtes kitsamad. Enamjaolt eelistab ta loodus- ja põlismetsi, aga ka nõlvadel ja jõeorgudes kõrguvaid metsi.
Tema trillerdav laul sarnaneb osalt käbliku ja teisalt ohakalinnu omaga. Mõnikord kostab see paarisaja meetri kaugusele ja viis meenutab õige pisut võtmekimbu korratut kõlistamist. Kui muid lehelinde kuuleb õhtulgi, siis rohe-lehelinnul tuleb ette pikki pause ja ta sõnavõtud on harvad. Rohe-lehelinnu lauluperiood kestab saabumisest, mis jääb enamasti mai lõppu, juuni algusesse, juuli keskpaigani, aga vallaliseks jäänud isaslinnud lõõritavad veel augustiski. Et see lind toimetas väga varjulises paigas, jätsin ta sinna territooriumi kuulutama. Ehk õnnestub tal leida kaasagi.
Põlislaante keskelt olin kulgenud langi ääremaile, kus jälgisin varjes metskiure. Ühtäkki kuulsin tummist ja valju häält. See oli mulle tundmatu heli ja kuigi käisin mõttes läbi eri metsaelanikud, ei jõudnudki määramiseni. Tegin varjes seljataguse avause lahti ja kiikasin. Sealsamas askeldas turris metsisekana, kes siis puhmaste keskele kadus.
/nginx/o/2024/06/04/16122142t1hcf9d.jpg)
Veetsin varjes mõne tunni ja kui väljusin, ehmatasin korralikult, sest kana oli endiselt läheduses. Ta ilmutas end loomulikult alles viimasel hetkel. Seekord nägin ära pudinadki, kes igaüks ise ilmakaarde vudis ja taime või oksarisu varjus ema märguannet ootama jäi. Tore, et metsisesugu on tänavugi täiendust saanud. Tibusid loetakse muidugi sügisel.
/nginx/o/2024/06/04/16122144t1h731f.jpg)
Olen korduvalt sattunud nii rüüstatud metsisepesadele kui -hällidele, kust on maailma avastama mindud, kuid kordagi pole silmanud tibusid. Ega neid kanu, kel järeltulev põlv kantseldada on, ülemäära palju meie metsades olegi, et neid iga päev trehvaks. Metsisekana oli tibud juhatanud mustikapuhmaste keskele põhjusega. Nimelt on kuni kahenädalaste metsisetibude põhitoit putukad, eriti vaksiklaste vastsed, keda leidub palju just mustikalehtede keskel. Taimsele toidule lähevad tibud üle alles seitsmenda elunädala paiku.