PIKK INTERVJUU ⟩ Eluks ilma Kullamäeta valmistuv Pärnu kossutiimi juht: Müts maha, et ta selle hooaja lõpuni tegi

Pärnu meeskonna juht Johan Kärp (vasakul) tunnistab, et tänavu laiutasid nii tema kui Gert Kullamäe liiga palju käsi kohtunike suunas. Kullamäe oleks tema esmane peatreeneri valik järgmiselgi hooajal, aga ... «Ma kardan ja sisimas tunnen, et ta ei jätka,» lausub Kärp. Foto: Tairo Lutter

Pärnu Sadama korvpallimeeskonna lõppenud hooaeg läks nässu: leegionäridega möödapanek, võtmemängija kaotamine ja kohtunikega jagelemine moodustasid vaid osa probleemidest, mis viisid selleni, et suvepealinna sats jäi pärast 2018. aastat esimest korda eestikate medalita.

Palav esmaspäev, pilvitu taevas ja päike kõrgel siramas. Nagu hooaja lõpus juba tavaks kujunenud, võtan ette teekonna Pärnu külje alla meeskonna juhi Johan Kärbi koju, et rääkida kossujuttu: miks läks ikkagi nii, aga mitte naa? Verandal istet võttes ei jõua me esimesest küsimusest kaugemalegi, kui äkitselt algab tugev vihmavaling. Viiv hiljem hakkab müristamagi. Sümboolne, mõtlen endamisi. 

Ammuste tuttavatena vestlesime sinavormis.

Johan, viimasest mängust on kümme päeva möödas. Millega oled vahepeal tegelnud?

Olen teinud kõike, mis ei ole korvpalliga seotud. Koduseid töid, käinud maal. Kolm päeva olin merel, kalal. Käisin ujumas. Puhkasin ja mõtlesin natuke elu üle järele. Nautisin!

Selle nädala lõpus lähme ühe sponsoriga viieks päevaks Albaaniasse. Seejärel on juba vaja treenerid ja mängijad paika saada.

Täpselt aasta tagasi töristasid siin rõõmsalt niidukiga ringi, pronks kaelas. Nüüd on muru niitmata.

Eks ma ole siin niitnud küll, aga viimane trimmeritöö on tegemata. Lähipäevil võtan ette.

Kas pettumus on kümne päevaga lahtunud või oskad ise täpsemalt sõnastada, mis tunne pärast pronksiseeria kaotust valdas?

Üks sponsor pidas meie lõpupeol väga hea kõne. Ta ütles: «Kas Pärnu meeskond olnuks kümme aastat tagasi pettunud, kui ta poleks medalit saanud?» Minu esimesel, 2018. aastal olime samuti neljandad ja selle üle väga õnnelikud. Nüüd on hoopis teistpidi: ootused on läinud nii kõrgeks. Mõnes mõttes on see õige: paneb piirid ette, kustmaalt ei tohi alla langeda.

Selle aasta pronksi kaotus oli natuke nagu karmavõla maksmine, sest meil oli vahepeal läinud liigagi hästi: võitsime nii kulda, hõbedat kui pronksi. Ja mis seal salata, olime aastaid just Raplale komistuskiviks, tänavu väärisid nad seda võitu oluliselt rohkem kui meie. Nemad mängisid hingestatult, meie lagunesime pärast poolfinaali Tartu vastu täiesti ära.

Muidugi, Rapla saalist välja astudes oli pettumus suur. Olen emotsionaalne inimene, elan kaotusi raskelt üle. Olin ikkagi lõpuni kindel, et võtame selle pronksi kas või jõuga ära.