Enne nooremate laste sündi aastaid Viljandi folki korraldada aidanud Ülle Jantson teeb neljandat aastat Pärnumaal oma pärimusmuusika festivali ja seda kevadel, kui suviti Eestit tabav festivalide melu pole veel publikul pead segi ajanud.
Jantsoni jutu järgi aitavad just lihtsad viisid pärimust elus hoida
11. aprill 2012, 10:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olete Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvamuusika eriala esimese lennu vilistlane. Sealt on pärit kõik Viljandi folgi asutajad, kaasa arvatud nüüd Pärnumaal elav pillimeister-õpetaja Raivo Sildoja ja Viljandi pärimusmuusikafestivali põhieestvedaja Ando Kiviberg.
Oleme, jah, toonud rahvamuusikasse nüüdisaegsemat hingust. Teistmoodi tegemisele saime hästi suure hoo tänu sellele, et meil õnnestus tookord käia Rootsis Faluni rahvamuusikalaagrites. Faluni festival erines kardinaalselt meie folkloorifestivalidest ja kapellimuusikast.
Eesti rahvamuusikas valitses tollal etnograafiakeskne lähenemine. Võeti muuseumis säilinud salvestus või üleskirjutus ja nõuti pillimeestelt selle täpset korrigeerimist ilma omapoolsete ilustuste või variatsioonideta. Triibuseelik pidi olema sama pikk kui muuseumis säilinud näidis, muidu polnud “päris” rahvakunst.
Sellise “piitsameetodiga” sai toota küll ilusaid kontsertkavasid, kuid see ei aidanud pärimusmuusikal rahva seas elus püsida. Falunis oli kõik teistmoodi: võetigi lihtne rahvamuusikaviis, kõik mängisid ja oli ilus kuulata.
Nüüd on siinsedki folkloorifestivalid läinud palju inimlikumaks, kõik ei pea olema nagu muuseumis. Jäädakse küll piiridesse, aga keegi ei aja joonlauaga järge. Lihtne viis ongi ilus.
Millal muutub rahvalik viis teile professionaalseks heliloojaloominguks?
Tänapäeva rahvamuusika, mida palju viljeldakse, on läinud juba väga keeruliseks ja tekib küsimus, kas sellist esitust saabki pärida. Seal esitatakse algne lihtne viisijupike nii keeruliselt, et selleks pead sa tõesti aastaid koolipinki nühkima, et mängida sellisel tasemel nagu praegu noortebändid.
Endal oli kogemus Kajaka rahvatantsuansambliga, kus oli Vägilaste muusikale tantsuseade tehtud. Taheti seda elava muusika saatel tantsida ja paluti, et mängige ära see lugu. Vastasime, et me ei hakka püüdmagi, selleks peab koosseisu suureks ajama. Stuudios eri efektidega sissemängitud lugusid tavalise akordioni, bassi ja viiuliga ümber ei mängi.
Kuidas valite repertuaari?
Otsime siiani enda Nokiat. Ei ole ju mõtet olla kloon Viljandi folgile, millega ma olin tihedalt seotud selle loomisest peale aastani 2006, kui veel Viljandis elasin. Pärnu pärimusmuusika päevi tahamegi teha teistmoodi.
Oleme sel korral veel julgemalt kui varem välja öelnud selle, et nende päevade eesmärk on eeskätt kohaliku Pärnu- ja Läänemaa rahvamuusika propageerimine. Selle aasta kavas on palju just siitkandi tegijaid: Olavi Kõrre, Krista ja Raivo Sildoja, pillimehed. Muidugi tuleb kavasse natuke pärle ja legende lisada, et meelitada selle vahva muusika juurde rohkem inimesi. Kahjuks on nii, et see, mis endale enim huvi pakub, on huvitav väiksemale hulgale publikule.
Kuidas traditsioon algas?
Meie meeskond on praegu väga väike: Jaano Martin Ots ja mina. Esimesel aastal tulime pärimusmuusika päevade mõtte peale koos Kati Põldotsaga, kes on tegev nii Pärnu maavalitsuses kui rahvakultuuri keskseltsis. Selle ürituse korraldamine on mulle heas mõttes hobi. Ei suuda rahus olla, sest pisik on sees.