Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/17/2899954t1h185e.jpg)
/nginx/o/2012/04/11/1048640t1h1a9e.jpg)
Kuigi Pärnu uue muuseumi püsiekspositsioon avatakse pidulikult 25. mail, on muuseumi uksed juba nädalaid avatud ning tung ja huvi uurida uute hoidlate riiulitel koha leidnud muuseumikogu esemeid tohutu.
Muuseumihuvilise võtab tegelikult esimesena vastu turvamehe valvas pilk, aga uudistaja ise ei pruugi seda märgata.
Funktsionaalne ning kaunis
Ideaalis astub iga külastaja hoonesse nagu keskaegsesse linna. Fuajee on väga avar, selle kõrgus on viis meetrit, et sinna mahuks ära Pärnu jõe kõige uhkem laevaleid – 13.–14. sajandist pärit koge. Muide, koge tuuakse muuseumisse selle nädala lõpus. See tuleb vedada kuiva ja selge ilmaga läbi linna ja üle silla. “Peame seda tegema pimedas, sest tipptunnil segaksime liiklust,” räägib direktor Aldur Vunk.
Muuseumikülastaja näeb kõigepealt filmi, mis juhatab vaataja ekspositsioonideni. Selgub, et filmi peaosaliste – giidide leidmiseks korraldati konkurss. Nimelt ei soovinud muuseum palgata selleks mõnd näitlejat, vaid tegelased otsiti Pärnumaa noorte seast. Võtted väljavalitud poisi ja tüdrukuga on juba tehtud ja film tegemisel. Muuseumi direktor lubab, et fuajees avanev mulje võtab külastaja sõnatuks.
Teisel korrusel paiknevad kõrvuti reas personali tööruumid ja et nende tubade akendest ruumidesse sillerdav päiksevalgus koridorigi valgustaks, on kabinettide seinad klaasist. Paksude seintega aidahoone sisekujundus on võluvalt õhuline: heledaks värvitud krohvitud seinad, kaarduvad koridorivõlvid, heledast puidust aknad, kasespoonist uksed ja mööbel ning põnevad valgeks värvitud kiudplaadist laed. Tegu on nüüdisaegse ja ajaloolise stiili tundliku ühendamisega, mis ei riiva silma, olles samal ajal funktsionaalne ja kaunis. Autoriks arhitekt Rene Valner.
Direktori kabinetis on vanal väärikal kirjutuslaual võimsad Apple’i arvutirekraanid. Vunk märgib, et igasse tuppa oli luba jätta alles üks vana asi. Tema ei raatsinud loobuda kirjutuslauast.
Muuseum pole kummist
Hoone põhjaküljes asub kümme hoidlaruumi moodsate rullikutel arhiiviriiulitega. Ruumides on püsivalt 16–18 kraadi sooja ning 40–55 protsenti õhuniiskust, mis eri materjalist museaalidele loob eri hoidlates just nende säilitamiseks ideaaltingimused.
Peavarahoidja Ülli Kont ei kujuta enam ettegi, kuidas oli vanades ruumides ja kitsastes kappides hoida kogu seda vara, mis nüüd kümnes avaras ruumis riiulitele välja pandud on.
“Uurijad on tohutult huvitatud meie fondi materjalidest. Ja mul on ruumi, et nende ette vajalik asi laiali laotada või lahti võtta,” kirjeldab peavarahoidja oma rõõmu. Ta tõdeb, et tohutu tung on uurida etnograafilisi kogusid. Tulevad Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiiliosakonna tudengid, samuti saadab Eesti Rahva Muuseum Tartust uurijaid siia, sest seal pole mingeid tingimusi. Populaarne on fotokogu. Esemed on pandud ükshaaval üles muuseumi ühtsesse infosüsteemigi. Kont oletas, et see vähendab uurijate vaeva ja neil pole vaja alati Pärnusse sõitagi. Tegelikkus osutus vastupidiseks: tullakse veel rohkem, sest üldsusele on avastusi palju ja kõike seda tahetakse oma silmaga näha.
Praeguseks on kogu muuseumi varandus lahti pakitud, nummerdatud ja riiulitele paigutatud. Pooleli on esemete katalogiseerimine. Kui kõik asjad ükskord inventeeritud ja nimetused arvutisse kantud, on lausa lust töötada, usub Kont.
Ruumides valitseb mõnus jahedus, seal on tolmuvaba ja turvaline. Eesti Rahva Muuseum võib sellistest tingimustest ainult unistada. Ülli Kont väristab õlgu minevikule mõeldes, kuna toona paiknes vara Pärnus laiali eri hoonetes, pööningutel ja Rääma arheoloogialaboris. “Hirm oli nahas. Osa asju hallitas ja pudenes tolmuks minu silmade all, aga teha polnud midagi. Tänu õpilasmaleva lastele saime need esemed kõik puhastatud-pakitud ja ära toodud,” on ta asjade käiguga rahul.
Kas muuseumisse võib vanu asju nüüd juurde tuua? “Muuseum ei ole kummist, isegi mitte uus muuseum. Igat asja võetakse vastu ainult üks, mitte rohkem,” seletab peavarahoidja.
Poolteist kuud finišini
Direktor Aldur Vungi tööpäevad on tihedad ja telefonid tema laual punased: nii palju tuleb veel korda ajada. Aga õnnelike nägudega töötajaid on temalgi hea meel näha. Midagi pole öelda, töökeskkond loeb! Palgal on varasemaga võrreldes kümmekond inimest rohkem: 19,8 töökohta jaguneb 26 töötaja vahel.
1. maist hakkab muuseumi arendus-turundusjuhina tööle Indrek Aija. Muuseumipedagoogina on asunud ametisse Kristiina Vunk, kes valmistab ette programme koolidele, juhendab näitusi ja ekspositsioone tutvustavaid töötube ja temaatilisi ekskursioone väljaspool muuseumigi. Muuseumi filiaalis Lydia Koidula memoriaalmuuseumis askeldab põhiliselt Elmar Trink. Maja administraatorid on Taimi Holtsen ja Ene Merdik, muuseumipoe juhataja Ann Eichhorst. Kohvik on kavas avada veel sel kuul.
Uue ekspositsiooni teostamise eest vastutavad projektijuhid Kristel Oitmaa ja Evely Kasemaa, kes kinnitavad, et püsiekspositsioon tõotab tulla Eesti moodsaim ja selle ülespanek nõuab kogu meeskonnalt pingutust.
TÖÖTUBA
Neljapäeva keskpäeval algavad Pärnu muuseumis näituse „Naine võtab vähe ruumi“ töötoad, kus juhendajaks väljapaneku autor Liina Siib. Tulijad võiksid kaasa võtta fotosid (oma) töökohtadest ja kodust, kus tegutsevad naised. Nende põhjal arutletakse ühiselt naise ruumi üle avalikus ja koduses sfääris. Fotod võivad olla ka infokandjatel.