Loodus jõudis ajast ette

Salu-lehelinnu tibud pesas. Foto: Karl Adami

Ükskõik kuhu ma viimasel nädalal sattunud poleks, on olustik paistnud südasuvine, kuigi suvi peaks veel tükk aega kestma. Seda tunnet on süvendanud lauluritsikakoorid, kes tänavu on väga varased. Harilikult on sellise loodusheliga mind kostitatud juuli teises pooles.

Juuni viimasel õhtul sattusin paakspuu- ja pihlakavõsas toitu manguvatele lehelinnutibudele. Linnud olid juba vanalinnu mõõtu ja kuigi alguses pidasin neid salu-lehelindudeks, olid nad vähemalt hääle järgi otsustades väike-lehelinnud. Endamisi jõudsin mõelda, et ega ma olegi salu-lehelinnu tibudele kuigi sageli sattunud, kuigi tegu on meie ühe arvukama sulelisega. Erinevalt väike- ja mets-lehelinnust pole ma seni juhtunud salu-lehelinnu pesalegi.

Kuigi pesitsemise ajal silmab salu-lehelinde pidevalt, on nad pesa ümbruses väga pelglikud ja võivad selle koos vähe hautud munadega maha jätta. Õnneks oskab enamik salu-lehelinde pesa peita nõnda, et seda ei pruugi isegi sihikindla otsimisega leida. Kuidagi läks aga nõnda, et selsamal õhtul mustikapuhmaid silmitsema jäädes märkasin toitu tassivaid salu-lehelinde.