/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Paanikaks pole põhjust. Viimastel päevadel on hoolega arutletud sisekaitseakadeemia võimaliku kolimise üle Narva. Plaani otstarbekus on sügavalt küsitav ja teostumisel oldaks silmitsi ettearvamatute tagajärgedega.
Juhtkiri: ERMi skeemi sünge vari
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Umbes 1000 inimese kolimine Narva ei muuda sealset rahvuslikku pilti. Eestlaste osa tõstmiseks 50 protsendini tuleks piirilinna küüditada täies koosseisus nii Tallinna tehnikaülikool kui Tartu ülikool.
Eesti ei tohiks majanduslikult keerulistel aastatel minna avantüüride teed. Tegelikult on Tallinnas sisekaitseakadeemia 15hektarisel kinnistul kõik võimalused välja arendada tugev julgeolekukompetentsikeskus, kus koolitatakse spetsialiste nii rahandus-, justiits- kui siseministeeriumile.
Suhteliselt väikesed summad kuluksid Väike-Maarjas, Murastes ja Paikusel asuvate sisekaitseakadeemia õppeasutuste ajakohastamiseks.
Sisekaitseakadeemia Narva ehitamise skeem sarnaneb väga Eesti Rahva Muuseumi ehitusplaaniga Tartusse. Ehitaks oraste peale valmis ja siis maksaks järgmised kümmekond aastat nagu surnud hobuse nahka. See, et kunstimuuseumi puhul selline skeem õnnestus, tuleb panna heade aegade arvele.
Ega kultuuriinimesed asjata küsinud, et kui kümne aasta investeeringud suunatakse ERMi ehitamiseks, siis mida saavad ülejäänud arvukad kultuuriobjektid. Õppust võiks võtta kas või politseiameti peamaja juhtumist. Nüüd makstakse Kalevi kommivabriku kompleksi eest nii et silm sinine. Pole imestada, et raha ei jätku politseile uute autode ega bensiini ostmiseks.
Eesti puhul saab mahukatest ehitustest rääkida vaid reaalse raha olemasolul, selle asemel et loota Euroopa Liidu järgmisele rahastusperioodile, mille poole vaatavad teisedki.