Loodusvaatlus ⟩ Salaüürnik suutis end tähelepaneliku pilgu eest varjata nädalaid

Väänkaelatibu mangub toitu. Foto: Karl Adami

Niiskemad kraavid on endiselt värvikirevad ja hoovihmade järel ka lõhnavad meeldivalt. Roosat loovad ahtalehine põdrakanep, mille õieküünaldes on veel hulga kustumata õisi, ja harilik kukesaba, kollast aga harilik metsvits ning valkjate õiekobaratega ilutsevad harilik palderjan ja angervaks. Pikemalt ei lase neid imetleda aga parmud, keda on just viimasel nädalal tuntavalt rohkem ning erinevalt sääseemandatest nad väga valjult endast märku ei anna. Üsna märkamatult suutsid toimetada ka ühed kummalised sulelised aias.

Maikuu öödel oli aken järjepanu lahti, et uni oleks värske lehekuise aroomiga magusam ja kaunis ööbikulaul saaks mõnda aega toaski kõlada. Ööbiku laksutamist varjutas aga päikesetõusuga alanud vali piibitamine ning seda hommikust hommikusse. Mõne tõusu ajal leidis piibitaja ka aknale lähema oksa ja et see kõik kestis tunde, oli tihti kole tahtmine aken sulgeda. Rähnlaste sekka kuuluv väänkael märkis oma valdusi ja tekitas juba aias pesitsenud lindudes ärevust.

Väänkaelad liiguvad tihti üsna vargsi. Foto: Karl Adami