/nginx/o/2023/11/17/15727610t1hb508.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/01/09/15820719t1hbfa2.jpg)
/nginx/o/2024/07/20/16235639t1hafaf.jpg)
- Südamlik lugu on sündinud trupil kamba peale koos dramaturgi ja lavastaja Tiit Paluga.
- Saara Nüganen: Lapse kasvatamise jaoks on Pärnu väiksus ja rahulikkus väärtus omaette.
- Oskar Seeman: Ronid sisse ja hakkad vett välja kühveldama. Ja ongi äge.
Tartust Pärnusse naasnud näitlejad Saara Nüganen ja Oskar Seeman on ka ise kumbki pisikeste põnnide vanemad – nood on aga nii tillukesed, et neid ei saa veel etenduste ajaks koos teiste lastega patjadele istuma sättida.
Küll aga annab see juurde mängulusti, kui endal kodune kogemus varrukast võtta.
Pärnu suveteatri kodupaigas Pärnu jahtklubi purjekakuuris augusti alguseni mängitavas koguperelavastuses “Noore merekaru esimene suurem seiklus” on neil purjelaevaks voodi, millega jõutakse Kihnust palju kaugemale, Mariaani süvikusse, maailmamere kõige sügavamasse kohta.
Kuna purjetamistrenni saab Pärnus minna kolmeaastaselt, võiks selles vanuses laps tulla juba etendustki vaatama, juhul kui ta suudab tunnikese paigal püsida. Tulla võiks aga näitlejate sõnul kogu perega.
Selles loos läheb väike Oskar päris esimest korda oma purjekaga sõitma nii, et ta on ise kapten. Väikese kapteni rollis Oskar Seeman on ka ise Pärnu jahtklubi purjespordikooli kasvandik. Tal tuleb vastutada oma tegude eest ja võtta vastu otsuseid, sealhulgas päris raskeid: kuidas ületada ema (Saara Nüganen) halvav hirm, et ta ei oska ujuda? Reis ei olegi väga pikk, kuid toob kaasa põnevaid kohtumisi ja suuri avastusi. Olulise teemana läbib lavastust mereohutus, samuti annab see teadmisi purjetamise kui kauni kunsti kohta.
/nginx/o/2024/07/20/16235637t1hc54e.jpg)
Lavastuses kõlab elav muusika ja lauldakse pootsman Olavi Kõrre juhtimisel merelaule. Kõrre on nõuks võtnud vahetada instrumente pea iga laulu järel, karmoškast ukuleleni, sest nii on huvitavam.
Südamlik lugu on sündinud trupil kamba peale koos dramaturgi ja lavastaja Tiit Paluga, kes kirjutabki Pärnu suveteatrile enamasti iga kord uue näitemängu. Oma isikliku lapsepõlvenostalgia asemel on see pigem dramaatiline liialdus, kirjeldas Nüganen. “Meil oli vaja luua mingisugune konflikt. Pundar, mida harutada, sest kui lihtsalt ja otse rääkida ohutusest, tüütaks see vaataja ära. Et oleks ka mingisugune narratiiv, millele kaasa elada ja mis leiab lõpuks lahenduse, kasvatasime kolmekesi loo sinna ümber.”
/nginx/o/2024/07/20/16235641t1h82b7.jpg)
Tennise juurest purjesporti
Küll aga võib öelda: lavastuse idee sai alguse sellest, et suveteater pesitseb juba aastaid jahtklubi purjekakuuris ja et Oskar Seeman läks purjespordikooli umbes 5. klassis ning sealt alates ei saa teda ja vett enam lahutada.
“Minu jõudmine sinna oli üsna dramaatiline. Me mängisime terve perega kogu aeg tennist. Ja siis ühel heal päeval, kui noorem vend Johannes (kes nüüd on Eesti meister) mulle esimest korda pähe tegi, viskasin ma reketi vastu äärekivi katki ja mõtlesin: tennisega on nüüd mõneks ajaks kõik. Sattusin kaubanduskeskuses ühe laua äärde, mille kõrvale oli purjekas püsti pandud. Siis öeldi seal juba, et esmaspäeval näeme, ja nii see kõik algaski,” meenutas Seeman purjespordi juurde jõudmist.
/nginx/o/2024/07/20/16235631t1hc382.jpg)
Merel tal endal väga ohtlikke olukordi pole ette tulnud. Kõige hullem, mis on juhtunud: kütus on saanud otsa.
“Eks kõva tuulega ole pisikeste svertpaatidega ikka ümber mindud ja kui sa leiad ennast keset suuri laineid pisikese poisina ulpimas niimoodi, et paat on tagurpidi, võtab see esimestel kordadel kõhedaks küll, siis tuleb rahu säilitada. Kui sul kellelegi teisele toetuda ei ole kui iseendale, siis tuleb sverdist kinni haarata ja paat õiget pidi keerata. Ronid sisse ja hakkad vett välja kühveldama. Ja ongi äge, ühel hetkel hakkad seda isegi natuke tahtma,” kirjeldas Seeman.
Hirm asendub seiklusjanuga? “Jaa. Sest mida purjetamine on mulle kõige rohkem andnud? Just selle teadmise, et kui säilitada rahu, on võimalik igale olukorrale leida lahendus. See ala muudab noore palju iseseisvamaks ja õpetab ennast usaldama, millest on loodetavasti kasu ka tulevikus,” rääkis Seeman.
/nginx/o/2024/07/20/16235640t1h4243.jpg)
Seemanile on kogu aeg meeldinud vees liguneda ning oma äsja neljakuuseks saanud kaksikute Rosanna ja Lucasega sai mõni päev tagasi esimest korda käidud Pärnu haiglas beebiujumises. “Mul on neile juba päästevestid välja valitud, varsti merele,” naljatas ta.
Igatsesid mereõhku
Juhtumisi sarnaselt otsustasid mõlemad näitlejad pärast paari aastat Vanemuises mängimist samal ajal Pärnusse tagasi tulla. Nüganen naaseb emapuhkuse järel Endla teatrisse ja tema esimene töö saab olema “Salemi nõiad”. Seeman jääb vabakutseliseks ja on pakkumistele avatud.
“Ma olen Pärnus sündinud ja üles kasvanud ja meri oli nii iseenesestmõistetav, kuni ühel hetkel ma ei saanud sellest enam ümbritsetud olla,” mõtiskles Seeman. “Käisin Tallinnas koolis, seal on ka meri olemas, aga see on kuidagi teistsugune. Ja kui Tartusse tööle läksin, siis seal on lihtsalt mingisugune väike sogane Emajõgi ja siis oli selline … Nagu mingi raske rünkpilv tekkis pea kohale ega tahtnud ära minna.”
“Umbne,” tõdes Nüganen. “Mul oli ka Tartus alati selline tunne. Ma ei harjunudki sisemaa õhuga, hakkasin merd ja avarust igatsema. Iga kord, kui jõudsin Pärnusse, tahtsin alati kohe mere äärde minna, et saada korraks kopsud mereõhku täis. Eks me sellepärast suuresti tagasi tulime, et Oskar on suur Pärnu fänn. Tal oli suur soov, et tema lapsed kasvaksid Pärnus, ja minul oli ka mees ja juba soetatud kodu siin. Ja Tallinnaga võrreldes on lapse kasvatamise puhul Pärnu väiksus ja rahulikkus väärtus omaette,” lausus Nüganen. “Mul on väga hea meel, et ma saan lasta oma lapsel siin kasvada.”
“Siin võib vaadata isetult lapse poole, et lapsel on hea rahulik, aga ma arvan, et lapsevanemad on ka Pärnus rahulikumad,” jätkas Seeman mõtet.
Kõnniteed on laiad. Juba väikesed lapsed saavad ise kooli mindud ja igal pool käidud, ei pea neid autoga vedama ja pool päeva ummikutes istuma. Siin on rohkem säilinud avatud hoovide kultuur.
“Meie ei ole veel saanud seda võlu niimoodi nautida, aga ma kadedusega kuulan Saara lugusid, kui äge neil on lapsega rannas,” lausus Seeman.
“Meil on Ruut aasta vanem: kui on ilus ilm, lähme ja solberdame. Oskaril on veel beebid väikesed, aga järgmisel aastal nad saavad ka seda nautida,” tõdes Nüganen.
:format(webp)/nginx/o/2024/07/20/16235630t1hf947.jpg)
Purjetamisega ei ole Nüganen varem kokku puutunud. “Olen lapsepõlves küll väga veelemb olnud. Aerupaat ja jões ujumine on mulle väga tuttavad. Merel purjetamine on tundunud alati eksootiline – selle lavastusega ma sain juba palju lähemale, see ei tundu enam kauge unistus. Mõtled, et kui juba Pärnus elad, äkki peaks paadiloa ära tegema, mingi väike idu on idanema pandud,” tõdes ta.
Seeman kuulub aga purjelaeva Tuul meeskonda ja märgib, et see on Pärnu kõige suurem jaht. “Ma praegu ei saa nii tihti käia, eks kodused põhjused ole ka ilmselged. Aga muidu just startis Muhu väina regatt, mis on Eesti purjetajate laulupidu. Igas jahtklubis toimuvad nädalavahetustel mingisugused võistlused. Ja kolmapäeviti on regatt, mida sõidetakse nii trenni kui mõnusa rutiini mõttes – nendel ma püüan käia nii palju, kui saan.”