Loodusvaatlus ⟩ Sumedad õhtud meelitavad loodusesse vereimejatest ja sajust hoolimata

Valge-toonekurg tegi vihmasajus toiduotsingust väikese pausi. Foto: Karl Adami

Päevad ja ööd on taas suviselt soojad. Aeg-ajalt kihutavad üle ka pilved ning kostitavad hoovihmade ja kõuekõminaga. Kui keskpäevaste vihmasabinate järel juhtub päikegi pilve tagant piiluma, muutub olustik järsult lämbeks ja ebameeldivaks. Käevarsi ja jalgu varjavate riieteta on aga looduses, eriti veekogude või loomade ümbruses, võimatu liikuda, ilma et vereimejad oma osa ei võtaks.

Õrn vihm ja tuul ei peleta parme kuigi kaugele, kuid ühel õhtupoolikul vajus loojangupäikese saatel pilvest alla pisut enam vett, mis lõi pea pooleks tunniks parmuvaba olustiku. Tuhmuvate põdrakanepiõite vahelt paistis rohumaal toimetustest puhkav ja vihmaveest ligunev valge-toonekurg. Õitsemist lõpetav põdrakanep, mille õied on justkui juulikuu sümbol, tuletas meelde, et kauaks pole meie mail enam ka toonekurgi.

Enamasti lahkuvad nad soodsate õhuvoolude toel lõunasse augusti keskpaigas, aga mõnikord ka lõikuskuu esimesel või suisa viimasel nädalal. Igatahes on suurele osale valge-toonekurgedele august viimane kuu Eestimaa põldudel ja niitudel toidupoolist otsida. Sestap võtsin hetke, et seda suveõhtust vaatepilti vihma kiuste pisut nautida.