Taskuhääling ⟩ Mis hoiab näitlejat kümme aastat Lottemaal?

Triinu Paabut ja Rudolf Harald Kivi näevad, et nad jäävad veel pikaks ajaks Leiutajatekülaga seotuks. Foto: Urmas Luik

Kümme aastat tagasi 25. juulil avas Pärnust kiviviske kaugusel asuv Lottemaa teemapark uksed. Selle aja jooksul on seal suviti töötanud sadu näitlejaid, kuid kaks neist – Triinu Paabut ja Rudolf Harald Kivi –, toimetavad platsil selle avamisest saati ehk juba 11. suve.

Siinkirjutajagi on ühe suve, grimm näos, kostüüm seljas, nendega veetnud.

Kui ma ütlen Lottemaa, siis millised kolm sõna esimesena meelde tulevad?

Triinu Paabut: Kodu.

Rudolf Harald Kivi: Mul on Lottemaal sõna otseses mõttes kodu, sõbrad ja perekond.

Paabut: Ma tunnen suhteliselt samamoodi: peret küll pole, kuid on Lottemaa pere Leiutajatekülas. Võin öelda ka, et töö, mis siis, et ma ei võta Lottemaa tööd kui tööd. Sõbrad kogu eluks, nagu meile meeldib öelda.

Kuidas te üldse Lottemaale näitlema sattusite?

Paabut: Käisin Tartus kunstikoolis sel ajal ja ühel hilisõhtul kirjutas mulle tädi. Saatis mulle Lottemaa kuulutuse ja ütles: Paabut, ma täiega kujutan ette sind seal lastega mängimas. Mõtlesin sellele öö läbi.

Hommikul kooli jalutades rääkisin emale, et tädi Kairi kirjutas mulle, et Lottemaa otsib näitlejaid, ja arvas, et võiksin sinna sobida. Ema ütles, et loomulikult sobiks, võiksin kandideerida.

Minu suur hirm oli, et kuna Leiutajateküla on Pärnumaal, aga elasin Viljandis, siis kuidas ma hakkan Pärnus tööl käima. Tekkisid küsimused, kus ma ööbin, söön, kuid ema ütles, et proovi see pool suve ära, küll me leiame ööbimiskoha. Hiljem sain teada, et meil on ööbimiskoht olemas ja kõik korraldatud.

Töökuulutuses oli kirjas "motiveeriv tasu", mis tundus hästi ümmargune. Ma ei teadnud, mis ikkagi ees ootab. Läksingi puhtalt selle pärast, et lubati häälekoolitust Anu Lambiga. Mõtlesin, et tasub ära, isegi kui ma midagi sealt ei saa, siis olen kogemuse võrra rikkam.

Kümme aastat Lottemaal töötanud Triinu Paabut ja Rudolf Harald Kivi ütlesid kui ühest suust, et nende jaoks on see kodu. Foto: Urmas Luik

Kivi: Ühe korra tuled ja siit ära ei lähe. Võib olla jalgadega lähed, kuid mõte ja hing jäävad alati paika.

Minu lugu hakkas tegelikult varem. Umbes kaks-kolm aastat enne seda. Ma väga hästi ei mäleta, kuna olin toona viiene või kuuene, kui kõik algas. Tulin lasteaiast koju ja ma mäletan, et ema (Hana Kivi, Lottemaa programmijuht, K. N.) kuidagi väga säras millegipärast. Küsisin, et mis on. Ta rääkis, et sai ühe tööpakkumise ja see ei jõustu kohe, vaid paari aasta pärast Pärnumaal. Sellises kohas nagu Lottemaa.

Ma olin Lotte multikaid näinud, olin suur fänn, hakkasin judos käima. Minule tundus see väga ulmeline: mis mõttes me kolime Tallinnast ära ja läheme Pärnusse? Kogu see pall hakkas veerema ja lõpuks ostsime Lottemaa kõrvale korteri rohelisse majja keset metsa.

Seal ma esimese aasta veetsin, tulin Uulu kooli. Lottemaa oli minu jaoks imepaik. Olin kaheksa saanud, kui Lottemaa avati, ja oi, kuidas ma tahtsin suurte näitlejatega aega veeta. Jooksin ringi putukakostüümis ja karjusin: “Giovanni maja taga hakkab etendus!” See oli minu põhitöö esimesed viis aastat.

Mis rolle selle aja jooksul täitnud olete?

Paabut: Ma vist olen tõesti täitnud kõik naisrolle, pluss käputäis meesrolle. Mind võeti tööle Albertiks, kes on minu üks Leiutajateküla lemmiktegelasi. Ta on nii armas, siiras – kõik see tore, mis ühe väikese poisi sees võiks olla.

Järgmisel aastal sain teada, et olen Susumu. See oli ainus roll, mida ma ei tahtnud. Ütlesin, et ükskõik kes, kuid mitte Susumu. Mulle tundus, et ta on kindlate liigutustega, autoriteetne. Minus on ikkagi krutski sees.

Kartsin seda rolli nii väga, et läksin judosse. Kuni kollase vöö eksamini käisin judos. Suvel ma oskasin lastele öelda, mida me nüüd teeme ja mis asi on tatami või kuidas mingisuguseid võtteid teha.

Nii Rudolf Harald Kivi kui Triinu Paabut on Lottemaal teinud väga palju erinevaid rolle. Foto: Urmas Luik

Susumu olin kaks aastat, kuid selle kõrvalt tegin ma Lottet ja kõike muud ka. Siis tuli täitsa uus roll ehk konn Raimond, keda varem polnudki Lottemaal. Kuna see oli väga tore roll, siis Raimond jäi aastateks platsile ka.

Helmi olen olnud, samuti Batsill, mis on väga populaarne roll. Mulle näidati videot, kus ma Batsillina tantsisin, ja küsiti, kas ma seda Batsilli mäletan. Siis tuli Hubert põhirollina ja olen ka väga palju asendanud.

Kivi: Minu sahtlis nii palju põnevaid rolle pole. Olen ka kehastanud igasuguseid tegelasi läbi ajaloo: põhirollidena Susumu, Albert, Bruno, Jaak ja Giovanni.

Paabut: Korra oled ka Roosi olnud (naerab).

Kivi: See, et ma korra Roosi olen olnud, on kõigile teada, kes minuga rääkinud on. Olen ka olnud Väino ja eri putukad.

Olete mõlemad Lottemaaga seotud olnud kümme aastat. Mis on see miski, mis teid seal nii pikalt hoidnud on?

Kivi: Kui teaks, siis võib-olla poleks enam seal.

Paabut: Olen öelnud, et see töökoht on tehtud mulle. Mis mulle selle töö puhul meeldib, on vahetu suhtlus väikeste lastega. Kõige lemmikumad on mul need kolme-, nelja-, viieaastased, kes on nii siirad ja usuvad. Nad tulevad minu juurde, öeldes: “Hubert, meie tegime seda või teist.” See on nii armas ja saan nii palju energiat, et mul pole kahju enda oma ära anda. Energiavahetus on super ja lapsed mind seal hoiavad kinni.

Seda, kuidas lapsevanemates tuleb välja siiras lapsikus, on väga äge näha.

Rudolf Harald Kivi, Lottemaa näitleja

Kivi: Ma pean nõustuma. Ütleksin, et vahetu suhtlus inimestega sellises kohas, mis on põgenemine reaalsusest nii lastele kui ka vanematele. Ka vanem unustab veidi oma pärismaailma mured ära. On näha, kuidas väga stressis või väsinud inimesed, kes on elu muredest üle külvatud, võtavad seal päriselt vabalt, naeravad.

Minu lemmiktegevus on isade ja emadega naljatamine. Seda, kuidas lapsevanemates tuleb välja siiras lapsikus, on väga äge näha.

Paabut: Aastatega tekib see, et tullakse juurde ja öeldakse, et sina oled aastaid meie lemmik, või näidatakse pilti. Praegused töötajad on toonud mulle pildi, kus nad on ise lapsed ja minuga pilti teinud. Tunnen, et nopin neid vilju: olen kedagi mõjutanud või olen kellegi hinge pugenud. Nüüd hakkan aru saama, kui paljud käivad ja räägivad, et nad ootavad aasta aega, et mind näha. Nad on täiesti võõrad inimesed ja see toidab mind.

Kivi: Mis eristab Lottemaa tööd tavalistest töödest, on see, et täpselt nii palju, kui sa annad, saad tagasi ja natuke rohkemgi. Kuigi võid olla surmväsinud, siis oled lõputult õnnelik.

Lottemaal tehakse tööd suvel ja veidi ka jõuluajal. Millega te ülejäänud ajal tegelete?

Kivi: Käin koolis ja tegelen igasuguste muude projektidega, mis teele satuvad. Lähen lõpetan 12. klassi ära loodetavasti.

Paabut: Mina kolisin kolm aastat tagasi Hiiumaale. Hakkasin tööle huvijuhina. Nüüd olen siis kunsti- ja käsitööõpetaja väikeses külas nimega Emmaste. Koolimajas, mis on üleni roosa ja võlus ära. Samuti olen Emmaste lasteaias kõnekunstiõpetaja ja noortekeskuses noortejuht.

Lottemaa näitlejad Triinu Paabut ja Rudolf Harald Kivi tõdesid, et kuigi päevad võivad olla väsitavad, siis lastelt saadav energia kompenseerib selle kuhjaga. Foto: Urmas Luik

Teen podcast‘i ja teatriprojekte. Näiteks nüüd lõpetasin lavastuse “Ottõ” Viru-Nigulas, kus olin kostüümikunstnik. Olen erialalt teatri- ja filmikunstnik.

Ma olen enam kui kindel, et kümne aasta jooksul on ette tulnud meeletult palju seiku. Mis on aga kõige eredamalt meelde jäänud?

Kivi: Iga päev juhtub imeasju, kuid minu elu tipphetk oli Roosi mängimine.

Kuidas sa sinna rolli üldse sattusid?

Kivi: Meil olid hästi noored Roosid: kaks 12aastast ja üks 11aastane. Neil olid lühemad päevad. Üks hommik jäi Roosi haigeks, tal oli päikesepiste. Teine Roosi oli Tallinnas ja kolmas Lätimaal, kuid Roosi oli etenduses.

Geniaalne plaan, mille peale tuldi, oli see: aga mida Rudolf teeb? Rudolf magas kodus oma toas väga mõnusat und. Kell 11 saab kõne oma emalt: “Poeg, selline naljakas lugu, et sa tuled ja mängid Roosit. Võtan su peale ja söö kiiresti hommikuhelbed ära.”

Olin täiesti šokis, mõtlesin, et tehakse nalja, on tüngapäev. Ema tuligi kohale, hüppasin autosse, sõitsime kontorisse. Keldris kehastusin Roosiks.

Aastatega tekib see, et tullakse juurde ja öeldakse, et sina oled aastaid meie lemmik, või näidatakse pilti.

Triinu Paabut, Lottemaa näitleja

Peale Hana ja mõne näitleja ei teadnud keegi, et ma Roosit mängin. Nad arvasid, et keegi tuleb lihtsalt asendama. Kui astusin sealt keldrist välja ja läksin platsile, siis lapsed ei saanud midagi aru, ei olnud suur poiss ega mees. Habe ei kasvanud ja hääl polnud madal.

Paabut: Minu teada moonutasid häält.

Kivi: Moonutasin tõesti, kuid see polnud kõige parem otsus, sest olin heleda häälega poiss, kellel polnud häälemurret veel olnud. Lotte, Bruno, Albert ja Roosi pidid lastega mängima. Võtsin Lottel käest kinni, ta vaatas mulle hiigelsuurte silmadega otsa ja hakkas laginal naerma.

Meil oli toona kaks etendust päevas ja ma ei suutnud ise teksti edasi anda. Ei suutnud naeru kinni hoida.

Mis arvate, kui pikalt te jaksate selles muinasjutumaailmas elada?

Kivi: Mina ei kujuta Lottemaast päriselt eemaldumist ettegi. Kuidagi võin olla selle kohaga kümneid aastaid seotud. Võib-olla mitte näitlejana, vaid aitan muudmoodi kaasa. Päriselt eralduda otseselt ei tahagi.

Aktiivset platsitööd ma teen vast kolm-neli aastat. Täiskohaga nagu praegu teen viimast aastat. Järgmine aasta olen tõenäoliselt poolest suvest kaitseväes ja pärast seda ülikoolis. Ma ei võtaks enam täiskoormust, vaid poole, et muid asju teha.

Paabut: Ma olen kolmandiku koormusega ehk kahe dublandiga, sest ma enam ei jaksa. Õigemini jaksaksin, kuid tahaksin suvel muid asju ka teha.

Kivi: Keskmine Lottemaa töötaja ütleb umbes neli aastat järjest, et see on tema viimane suvi.

Paabut: Mina alustasin selle jutuga oma kolmandal aastal. Mitte sellepärast, et töö ei meeldinud, vaid kaotasin Susumu aastatega päris kõrged toonid oma häälest. Mul on need küll alles, kuid Lottemaale tulin multikahäälega ja see on madalamaks läinud.

Kuid paariks päevaks asendama tuleksin ikka. See on südametöö.